Mu kallid lugejad, peale pikka ja kosutavat puhkust olen ma taas tagasi Aarhusis ja valmis jatkama postitustega elust Taanimaal. Kuna me oleme rahvusvahelised tudengid ja paljud meist elavad teisel pool ookeani (ääremärkusena, ka Lõuna-Ameerika jääb teisele poole ookeani), siis üritab kooli administratsioon anda oma parima, et meie eksamid mahuksid detsembrikuusse ja nii oleks kõigil tudengitel võimalus puhkus oma kodumaal veeta. Nii siis sain ma pikema puhkuse, kuna kool algab siin traditsiooniliselt 1.veebrualil, või sellele järgneval tööpäeval. Kursustel, kus rahvusvahelisi tudengeid ei õpi, on muidugi eksamid üldjuhul ikka jaanuarikuus, nagu see ka Tartu Ülikoolis kombeks on.
Veebruarikuu on põnev kuu, kuna selle esimesse poolde jääb kaks tähtpäeva, mida Läänemaailm üldiselt tähistab - vastlapäev ja valentinipäev muidugi. Seega täna räägin ma nende mõlema püha tähistamisest Taanis, või vähemalt Aarhusis, sest Kopenhaagen kuuldavasti tähistab mõlemat püha veidi entusiastlikumalt. Võtame siis ette vastlapäeva, mis sel aastal langes 12. detsembrile ja mida taanlased kutsuvad nimega Fastelavn - kõlab ju pisut nagu meie vastlad, aga traditsioonid on erinevad. Esiteks kestavad Taani vastlad kolm päeva ja mitte vaid ühe päeva, on vastla pühapäev, esmaspäev ja siis on valge teisipäev, mis võrdub meie vastlapäeva ja suure osa Lääneriikide nn. Pannkoogipäevaga. Aga mida siis tehakse Taanis vastlapäeval? Traditsiooniliselt peaks vastla-pühapäeval toimuma karneval linnades ja külades, mis viimasel ajal on muutunud suhteliselt laste pühaks, kuna lapsed peaksid end sel päeval kostümeerima ja jooksma ukselt uksele ja korraldama peo kas koolides või lasteaedades. Ma üritasin taanlastelt küsida, et mida teha tuleb, kui ukselt-uksele joostakse, aga vastuseks sain ma vaid, et nad ei tea, kuna pole sellest traditsioonist kunagi lapsena osa võtnud. Üldsegi tuli vastlapäeva kohta pärimine neile üllatusena - "see on ju väikeste laste püha, me ei tea sellest eriti midagi, nad vist koolis tähistavad seda, aga ma ei mäleta". Üks taanlanna mu kursuselt teadis siiski rääkida, et naabruskonna lapsed kogunevad kellegi juurde ja tavaliselt seotakse puu oksa külge komme täis tünn või vaat (see ei pea olema komme ääreni täis ega hiigelsuur, Taanis on ju magus nii kallis). Seda vaati tuleb siis puust keppidega peksta, kuni vaat puruks läheb ja kommid välja kukuvad ning see, kelle kepp viimasena terveks jääb, see kroonitakse kuningaks. Keegi ei suutnud paraku selgitada, kas kuningas saab ka rohkem komme kui teised. Too taanlanna aga selgitas mulle, et selle taga on traditsioon, et vanasti olla sinna vaati pandud must kass, kui kurja ja pimeduse sümbol, ning siis olla seda vaati pekstud nii kaua kui vaat läheb katki ja kass üldjuhul surma saab. Taanlased tunduvad üldjuhul nii sõbralikud, et ma ei oleks sellist barbaarset traditsiooni neist küll oodanud, kuid õnneks tänapäeval kassi enam vaati ei topita, vähemalt nii mulle kinnitati. Kahjuks ei leidnud ma kusagilt lapsi, kes oleksid õues vaati peksnud, nii et see traditsioon jäi mul siiski nägemata.
Lisaks vaadi tümitamisele olla siin veel teinegi traditsioon, mida ükski mu küsitletud taanlane muidugi ise jälle kogenud ei ole, kuid mille kohta leidub materjali ka internetis, nii et mu traditsioone teadva taanlanna ja netimaterjalide põhjal sain aru, et ka tänapäeval dekoreerivad lapsed koolis (enne vastlapäeva tavaliselt) kasevitsa (dekoreerimiseks võib kasutada paelu, linte, sulgi jne.) ja siis hommikul lähevad nad sellega vanemaid üles äratama, piitsutades kasevitsaga vanemate tekki ja lauldes sinna juurde traditsioonilist vastlalaulu. Hernesupi ja seajalgade söömisest selle päeva puhul ei olnud neil aimugi ja muidugi kelgutamas nad vastlapäeval ka ei käi, mis muidugi nende kliimat arvestades on täiesti arusaadav, kus sa ikka kelgutad kui piisavalt lund maas ei ole. Ometi on meil aga ka üks ühine traditsioon - fastelavnsboller, ehk vastlakuklid. Need näevad välja täpselt samasugused nagu meie vastlakuklidki, ainult et lisaks vahukoorele võib kuklite vahele panan ka moosi ja martsipani. Kukleid süüakse ka teisipäeval nagu meilgi, maitsesin ka ühe neist kuklitest ära ja võin öelda, et ka maitselt olid need täitsa meie vastlakuklite sarnased. Ometi aga tundub mulle, et Eestis on vastlapäev rohkem nähtav püha, inimesed on väljas ja kelgutavad, siin möödus see püha mulle peaaegu täiesti nähtamatuna, keegi ei rääkinud vastlatest ega teinud plaane, mida vastlapäeval ette võtta. Ausalt öelda ilma mu küsimusteta poleks ma isegi aru saanud, et on vastlapäev. Ka teised rahvused ei rääkinud eriti midagi vastlapäevast, ameeriklased väitsid, et see on religioosne püha, millega tähistatakse paastu saabumist, taanlased ise väitsid, et see on pimeduse üle võidu saavutamisele pühendatud aeg ja minu ainuke küsitletud lätlane ei saanud üldse aru millest ma rääkisin ja väitis, et neil seda püha ei olegi.
Kokkuvõtvalt siis - vastlapäev ei olegi siin nii põnev püha, kuna seda tähistavad ainult lapsed ja igaüks püüab väita, et nemad sellega seotud ei ole ja kui poelettidel valgeid kukleid poleks, võiks vastlapäeva siin rahulikult maha magada. Läheme nüüd aga teise püha juurde, mida meie teame rohkem sõbrapäeva nime all kui valentinipäevana. Veel väikeseks ääremärkuseks, ma ei ole veel üheski teises riigis kuulnud sõbrapäevast, kõik räägivad ikka valentinipäevast, nii ka Taanis. Eeldasin siis et valentinipäeva tähistamine võiks olla populaarsem kui vastlapäev, ent minu üllatuseks möödus seegi päev täiesti märkamatult, ei mingeid suuri südameid poeakendel ning poes, mida ma alati külastan ei leidunud üldse mingit valentinipäeva erikaupa. Kesklinnas võis siiski leida mõned südame kujukesed ja lillemüüjad tegutsesid ka tavapärasest veidi agaramalt, tahtsin koju valentinipäeva kaarti saata, aga sellist mul kahjuks kusagilt leida ei õnnestunud. Läksin siis jälle taanlastelt aru pärima, et kuidas nad seda püha tähistavad. Vastuseks sain, et see ei ole nende traditsiooniline püha, vaid midagi, mis on "tulnud Ameerikast", siinkohal tundub, et taanlased on samas seisus nagu meigi, kuna valentinipäev pole ka meie originaalne püha, ent Taanis tundub see olema veel vähem omaks võetud kui Eestis. Mõned taanlased siiski selgitasid mulle, et leidub ka neid, kes antud püha tõsiselt võtavad ja oma armsamale kingituse teevad. Enamus aga väitis, et seda päeva nad ei tähista ja üks Taani kutt ei teadnudki, et tol päeval valentinipäev oli. Igal juhul õhtul bussiga koju sõites nägin ma tütarlast kolme roosiga - ju siis mõni ikka tähistab siin ka valentinipäeva.
Nii kallid lugejad, nüüd olete jälle veidi targemad Taani traditsioonide osas, ma mainin veel, et käin nüüd võrkpalli mängimas ja kuna mu treener räägib ainult taani keeles, siis hakkab see kummaline keel mulle vaikselt veidi arusaadavamaks muutuma. Teie minge aga välja kelgutama ja püsige ikka lainel, peagi jälle uued lood!
