Den Gamle By

Mitte ainult üksikud majad, vaid terved linnatänavad on  vaatamiseks üles ehitatud. Annab tunde tõelisest 17.-18. sajandi linnast.

Den Gamle By vol.2

Seegi  pilt on vabaõhumuuseumist.

Den Gamle By - vana linn

Selline nägi välja Aarhusi linn umbes 16.-17. sajandil, ehk  siis see pilt on ikkagi  vabaõhumuuseumist.

Julen

Igasuguseid asju on elus ette tulnud ja pikka aega pole see blogi kuhugile arenenud, ent kallid lugejad, kui te veel  olemas olete,  siis mina ka alla ei anna ja panen kirja uued lood. See sissekanne jääb küll pikaks ajaks viimaseks, sest detsember ja jaanuar olen ma jälle kodumail ja võin jutte Taani elust ka ilma arvuti vahenduseta pajatada. 

Julen tähendab Taani keeles jõulusid ning jõulud ongi siin peaaegu käes. Kogu linn on jõuluehteis ja viimaks sai ka raekoja hoone ette üles jõulukuusk. Jõulud Taanis ei erine Eesti jõuludest pea üldse, traditsiooniks on jõuluõhtusöök ja Jõuluvana tuleb endiselt Soomest põhjapõtrade saatel saaniga ja toob endaga kaasa kogu selle kommertsliku tralli, mida Eestiski näha võib. Ma ei kujuta ette kui paljud kurused ülikoolis peavad jõuluõhtusööki oma kursusekaaslastega, kuna ma ise Tartus olles tegelikult ei kuulunud ühegi kursuse hulka, ent siin on  see äärmiselt populaarne. Või vähemasti  Aarhusi  ülikoolis on see äärmiselt populaarne ning nii siis peame korraldame ka meie oma jõuluõhtusöömingu, ent sellest tuleb vast  juttu mõnes teises sissekandes.  Peale kursakaaslaste jõulupidu armastavad siin jõuluõhtusööma korraldada ka kõikvõimalikud organisatsioonid, nii et  kui  kuulud näiteks nelja organisatsiooni, võib juhtuda,  et jõuluõhtusööke tuleb terve nädal pidada. 

Oma eelnevates blogides olen ma püüdnud selgitada taanlaste lipuarmastust ning kavatsen selle rubriigiga ka nüüd edasi minna. Ka jõulude ajal on Taani lipul  tähtis koht, kuna lipul on lisaks riigisümboli täitmisele ka teine roll - lipp  käib kokku pidustustega, kui tegemist  on  mõne püha või  rõõmsa sündmusega, mida soovitakse tähistada, on  lipp alati  väljas. Taanlased armastavad oma lippu aga muidugi  tõsiselt igale poole riputada, nimelt kui tähistatakse suuri allahindluseid poes, on  täiesti normaalne kogu pood üle külvata väikeste Taani  lipukestega. Aga naaskem tagasi  jõulude juurde, siis arvake ära, mida taanlased armastavad oma jõulukuuse otsa riputada? Just nimelt, jõulukuuse otsast võib leida väikeseid lipukesi, muidugi Taani  lipukesi. Lisaks võib ka poodidest leida lipuga jõuluehteid. 

Täna avastasin  ma Aarhusi linnas paiga, kus ma veel käinud ei ole ja mis ühe mu taanlasest tuttava sõnul on tegelikult Aarhusi peamiseks turismiatraktsiooniks. Nimelt on  kohe vanalinna külje all, keset linna suur vabaõhumuuseum, kus on taastatud linna endine väljanägemine 16.sajandist kuni tänapäevani. Endal oli  pisut häbigi,  et ma sellest varem midagi  ei teadnud,  aga taanlased selgitasid,  et nemad soovitavad sinna just pigem jõulude paiku minna, kuna siis üritatakse vabaõhumuuseumis kajastada tolleaegseid jõulutraditsioone. Nii ma siis käisingi täna vabaõhumuuseumit avastamas. See on tõsiselt koht, kuhu tasub minna, eriti siis kui on soovi  tutvuda 16 sajandi linnaarhitektuuriga, mil vahvärkehitised olid äärmiselt populaarsed, tekib tunne, nagu oleksid sisse astunud mõnda vaesesse ja pisut kannatada saanud Austria või Saksamaa külla. Tänapäeval on Aarhusis vahvärkehitusstiil  asendunud punaste või kollaste tellismajadega. Pealegi on ka muuseum  ise äärmiselt põnev, kus võib uurida vesiveski töötamispõhimõtteid, või külastada kübarameistri töökoda. Kel jalad väsinud, võib mööda vabaõhumuuseumi linnatänavaid hoopis hobukaarikuga sõita,  ent majamuuseumitest välja astudes tuleb olla ettevaatlik,  et ei astuks otse hobuse ette, kõik ongi nii nagu  17.-18. sajandil. Muidugi kogu linnakese kommertslik külg on ka tugevalt esindatud, kuna igas majamuuseumis  võib midagi osta - kübarameistri käest saab kübara, sigarirullija juurest sigari ja lihuniku juurest lihatooteid. Siiski on  see koht, mida ma soovitan oma lugejatel külastada. 

Viimaks tuleks ka veel ilmast rääkida. Detsembris on siin  täitsa tavaline, et mingil määral tuleb maha ka lund. Eile oli siin korralik  5-10 sentimeetrine lumi, mis on maas püsinud juba nädala,  täna on kahjuks aga lörts ja kõigi eelduste kohaselt on homme must maa. Kõige hullem on aga siiski tuul, mis teeb ilma veelgi külmemaks, see tuul nagu suudaks läbi puhuda kõigist su riietest. Mõned päevad tagasi pidin ma tunnistama oma taanlastest sõpradele, et -5 kraadi ja selline jube tuul on tegelikult kõige külmem ilm, mida ma oma elus üldse olen kogenud. Meie -30 kraadi on ka talutavam kui see -5 tugeva meretuulega. Taanlased vaid naersid ja selgitasid, et jaanuar ja veebruar on hullemad ja mul on juba präegu tunne, et olen põhjanabale kolinud. 

Aga präeguseks siis ongi kõik, soovin teile kõigile kaunist kolmandat adventi ja püsige endiselt sel heitlikul lainel. 

Frederiksborgi loss 2

Kuna Kristian IV suveresidents avaldas mulle tõesti muljet, siis võib lisada veel ühe pildi antud lossist, mis on võetud veidi kaugemalt lossiaiast, nii et ka aia kaunid purskkaevud on pildil.

Frederiksborgi loss

Vahel kirjutisest lihtsalt üksi ei piisa, tuleb ka pilt juurde panna. Tegemist on siis Skandinaaviamaade suurima renessansiajastu lossiga Kristian IV suveresidentsiga, mis asub Kopehnagesnist nii  40 kilomeetrit põhja pool väikeses linnas nimega Hillerød. Loss on ehitatud kopeerides tolleaegset Madalmaade arhitektuuri ning lossi arhitektuurilise külje eest vastutasid Hollandi  arhitektid Hans ja Lorenz Steenwinckel. 

Külakirik

Väikeses külas Aarhusi linna külje all, kus ma hetkel elan,  on kirik, mis on väga tüüpiline kõigile Taani väikelinnadele. Kirik on ehitatud 19. sajandi lõpus ja on muidugi luterikirik, kuna luterlus on Taanis kõige levinum kristluse vorm.

Jalgratta maania

See on foto rongojaamast Aarhusis, kui inimesed lähevad rongi peale, siis jalgrattad jäävad maha nii 100 meetrisele jalgrataste parkimisplatsile, mis pea iga päev on pilgeni jalgrattaid täis. Taanlased muidugi eelistavad sõita jalgrattaga iga ilmaga.

Tudengielu

Kallis lugejaskond, ei ole tarvis muretseda ma ei ole blogipidamisest loobunud, lihtsalt viimased nädalad on möödunud väga kiiresti ja pole olnud aega blogi ridu täiendada. Magistriprogramm on piisavalt tihe ja kogu aeg on tarvis kirjutada esseesid teha presentatsioone ja lugemismaterjale kuhjub iga päevaga juurde, ent samas on programm siiski äärmiselt huvitav. Nüüd 1,5 kuu möödudes võin öelda, et olen oma valikuga rahul - programm on huvitav, professorid on äärmiselt abivalmid ning kursusekaaslased on ka kõik toredad. Õppejõudude koha pealt tuleb mainida, et vähemalt Aarhusi Ülikoolis on kombeks õppejõudude poole pöördudes kasutada nende eesnime, ning ka nemad kasutavad tudengite poole pöördudes eesnimesid. Mulle tundub veel siiani kummaline alustada e-mali õppejõule sõnadega "Tere Manuela", aga taanlaste jaoks on see täiesti normaalne. Taani tudengitel on ka teistsugune õppimisstiil, kui Tartu ülikooli raamatukogu tundub semestri alguses pisut mahajäetud kohana, kus vaid mõni aktivist raamatuid uurib, siis Aarhusi Ülikooli raamatukogu on rahvast täis iga päev, ka laupäeviti,  nii et on keeruline endale istekohta leida. Kuni raamatukogu  sulgemiseni kell 18.00 õhtul käib korralik õppimine, lugemine ja  tundideks ette valmistamine. Raamatukogus võib ka leida lamamistoolid ja need võrkkiige moodi toolid, mis kinnitatakse kahe võltspalmi vahele, ning mille peal võib tihti näha tudengeid tegemas pooletunnist lõunauinakut. Raamatukogus on ka puhkeruum teleka, playstationi  arvutimängude ja lauajalkaga, ning alumisel korrusel saab kohvikus süüa - raamatukogus võib lausa elada. 

Aga nüüd tuleb see sektsioon, kus ma kurdan Aarhusi Ülikooli administratiivaegluse üle. Aarhusi linnavalitsus on administratiivasjades kiirem kui Ülikool, sest kahe nädala eest õnnestus mul ka kätte saada oma CPR number ja nüüd teab taani politsei ja kogu ametnikkond ametlikult, et ma elan selles riigis,  aga kahe nädala eest hakkas ka kehtima mu taani tervisekindlustus, nüüd olen ma ametlikult Taani resident. Aga nüüd tumedama poole juurde, peale 1,5 kuust ootamist ja konstantset e-mailide saatmist ei ole mul  endiselt tudengikaarti. Mõned tudengid on meie kursuselt selle juba kätte saanud, aga lisaks mulle on sama probleemiga kimbus veel vähemalt 15 meie kursakaaslast. Ma poleks iial uskunud, et ma seda kunagi  välja ütlen,  aga Aarhusi Ülikooli administratiivüksused töötavad hullemini kui Belgia postiteenus, kuni siiamaani  pole ma veel leidnud võrdset Belgia postiteenusele,  mis mind mööda erinevaid postkontoreid jooksutas ja polnud võimeline mulle pakki  kätte andma, aga Aarhusi ülikooli administratsioon suudab  siiski  esikoha üle trumbata. Kõigepealt pöördun ma Välisüliõpilastalitluse poole probleemiga et "vabandage, aga kuu aega on juba möödas ja ma ei ole veel oma tudengikaarti  kätte saanud",  saan selgituseks et "saatke kiri oma foto ja CPR numbriga x e-mailile", lähen koju ja toimin nagu paluti ja õige pea saan vastuse x e-maili adressaadilt, "vabandage, aga meie ei ole see üksus, kes tudengikaartidega tegeleb, palun saatke sama kiri hoopis y e-maili aadressile" ja otse loomulikult tuleb ka sealt täpselt samasugune vastus, ning tänaseks olen ma sama kirja saatnud edasi täpselt 8le erinevale e-maili aadressile, kust saan vastuseks järgmise aadressi kuhu sama kiri saata. Lootus tudengikaarti  kätte saada tundub iga nädalaga aina kaugenevat ja kaugenevat ja minu motivatsioon järgmist e-maili komposeerida aina kahaneb ja kahaneb. Suure tõenäosusega jatkub sama rubriik ka järgmises postituses. 

Nüüd aga pean teid paluma ära unustada kõik mis ma ülevalpool just kirjutasin,  sest Aarhusi  Ülikoolis on tegelikult väga tore õppida ja ma soovitan kõigile oma lugejatele Taanit võimaliku magistri- või bakalaureuseprogrammi  sihtkohana. Tehtud, kohustuslik reklaamlause on öeldud - täpselt kahe nädala eest ühinesin ma tudengiorganisatsiooniga Youth Goodwill Ambassadors eesti keeles Hea Tahte Saadikud, mis tähendab,  et kõigil  nn. saadikutel on kohustus oma kodukohas ja mujal teha reklaami Taani ülikoolidele, jagada infot Taanis õppimise ja ülikoolide kohta ja alati vastata küsimustele, mis puudutavad Taani tudengielu  ja õppimisvõimalusi. Nii et kui teil, kallid lugejad, peaks tekkima ülalpool nimetatud küsimusi, siis postitage aga siia ja minu ülesanne on neile vastata. Programm on aga ka kasulik neile tudengitele, kes sellega tegelevad, sest kogu programmi vältel toimub põnevaid üritusi mille jooksul tudengid külastavad Taani  firmasid ja haridus- ning kultuurielu tegelasi, ning neile korraldatakse õpitubasid avaliku esinemise ja kõnepidamise teemadel. Iagl  juhul  tundus see põneva võimalusena midagi  rutiinse tudengielu kõrvalt teha ja nii otsustasin ma antud programmiga ühineda, lisaks mulle on selles programmis veel kaks minu kursusekaaslast. 

Kui millestki  väga rääkida ei ole, siis hakatakse ilmast rääkima. Aga tudengielu on siin suhteliselt rutiinne - esmaspäevast reedeni on elu raamatukogus, kus valmistatakse ette esseesid ja presentatsioone, reede õhtu möödub Friday Baris, mis tegelikult nagu ma aru saan, on tudengite jaoks päris tähtis, sest võimaldab lõõgastuda ja laupäev pühapäev mööduvad, kas lugemismaterjali läbi töötades või mõnd pidu külastades, nii et ega siin väga palju huvitavat millestki rääkida polegi. Ilmad on  aga endiselt tuulised ja vihmased, kuigi vahele on ka paremaid päevi, kus ei saja, aga tuul  tundub mulle kohati tugevam kui  Eestis. Sügis on siin  oma haripunktis, puudel on lehed värvikirevad ja igal vihmavabal hommikul bussiga kooli  sõites avaneb bussiaknast kaunis vaade värvikirevale kuplilisele fjordile mere ääres. Päevad lähevad muidugi kiiresti lühemaks ja lühemaks ning pimedus saabub juba poole seitsme paiku. Üks hispaania tudeng, kes on  siin juba teist aastat kirjeldas, et kui ta esimest korda nägi päevasid lühenemas, siis tal tekkis hirm, et ühel päeval saab päevavalgus päris otsa. Taanlaste endi jaoks aga pole ilmal veel viga midagi, ja neile ei tundu väljas ka külm olema, sest kui mina tõmban õues liikudes mantihõlmasid koomale, siis suur osa taanlasi pole veel mantlit kapist väljagi võtnud ja usub  endiselt,  et jakikesest piisab küll ning neile tundub pisut naljakas, et  tudeng, kes tuleb põhjapoolt kui Taani, leiab,  et siin on külm. Muidugi meie Gröönimaa tudeng on ilma suhtes hoopis teisest liigast, tema jaoks on väljas hetkel lihtsalt halb Gröönimaa suvi. 

Viimaks tahaksin pühendada mõned blogiread tänamaks oma vanemaid ja vanaema, et nad otsustasid pika reisi ette võtta ja mulle Taanimaale külla tulla - nii sain ma vahva nädalavahetuse Kopenhaagenis väikest merineitsit imetledes, Hillerødi Frederiksborgi lossi külastades, mis muide on Skandinaavimaade suurim renessansiajastu loss, mille ehitamist alustati 1560ndail ja mis sai valmis kuningas Kristian IV ajal 1620 aastal ning mis täitis peamiselt kuninga suveresidentsi ülesannet, viimaks külastasime ka Kriidikaljusid Mønsi saarel. Teades,  et Taani on väga madal maa ei oskaks aimatagi, et ühel väikesel saarel Kopenhageni külje all võiks olla kriidikalju  paljand, mis on vähemalt kaks korda kõrgem kui Türisalu või Panga pank. Ja otse loomulikult sai  sealt kaasa korjata kriiditükikesi, millega võiks tahvile kirjutada ja joonistada. Igal juhul oli mul vahva nädalavaheus muidu rutiinses tudengielus. 

Teile kallid lugejad, soovin värvikirevat sügist ja ärge külmetage ning mis kõige tähtsam püsige ikka lainel! 

Sadam

Vaade merelt Aarhusi sadamale. Ei midagi ilusat, kuigi siin on ka kauneid randu ja jahisadam, mida ma küll  pildistama ei ole veel jõudnud.

Aarhus Festuge 2

Veel üks näide Aarhusi Festivalilt, näitusehalli pressitud maakera. Enamus näituseid sai festivali raames külastada tasuta. See maakera tegi veel ka kummalisi hääli ja liikus veidi nii, et kui seista selle lähedal, tundub nagu maakera paisuks ja plahvataks kohe.

Aarhus Festuge

Eelmisel nädalal toimus minu uues kodulinnas Aarhusi Festival, mille raames sai külastada erinevaid näituseid ja kuulata kontserte. Siin on Katalooniast pärit grupp, kes moodustab inimtorne, mis näeb natuke välja nagu Coca-Cola pudel. Oma kaheksakorruselise torniga on nad ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud.

tükike Veneetsiat Aarhusis

Aarhusil on küll vaid üks kanal, aga see-eest on see ääristatud mitmete välikohvikutega, kus kohvi  hind paraku läheneb kümnele eurole.

Raekojahoone

Selline näeb välja Aarhusi linna raekojahoone. Hoone ehitamist alustati 1937.aastal ja seetõttu on ka arhitektuur selline massiivne. Linnaelanikud väidavad, et see on ilus vaid öösel, kui ta on valgustatud, ehk teen kunagi ka öise pildi. Igal juhul ei lähe ta kokku üldise Aarhusi linnaarhitektuuriga ja tõenäoliselt seetõttu otsustati raekoda ka 2006.  aastal  arvata Taani kultuuripärandi hulka kui ainulaadne arhitektuurmälestis. Keda huvitab,  siis torn ise on  60 meetrit kõrge. Igal juhul  ei ole see just kõige ilusam raekoda, mida ma näinud olen.

Minu kodu

See siin on minu ühikas, seestpoolt näeb ta pisut parem välja ja meil on aed ja korralik siseõu ka.

Taani resident

Kallid lugejad alates eilses sai minust ametlikult Taani resident. Selleks, et õppida ja elada Taanis rohkem kui kuu aega on tarvis elamisluba ja Taani ID kaarti, elamisluba on mul nüüd olemas, aga ID kaarti saab veel  nädalakese oodata. Peale Prantsusmaad arvasin,  et olen näinud juba ülimat admisnistratiivsektori aeglust, aga ei Taani suudab sellel alal Prantsusmaale päris head konkurentsi pakkuda, kuna me pole endiselt veel kätte saanud oma tudengikaarte, mis oleksid pidanud olema valmis kaks nädalat tagasi. 

Aga räägime veel  veidi bussidest ja jalgratastest - kui ma esimest korda oma uue kodu juurest bussiga linna sõita üritasin, siis kõigepealt jäin ma esimesest bussist lihtsalt maha ja mitte selle pärast, et ma oleks bussijaama liiga hilja jõudnud, üldsegi mitte, ma seisin seal ja lihtsalt vaatsin, kudas pooltühi buss minust mööda sõidab. Mõtlesin, et hea küll, ootan siis ära teise bussi. Teise bussi saabumise ajaks tuli bussijaama veel kaks inimest ning selle asemel, et seista bussijaama märgi all, läksid nemad hoopis nii 50 meetrit märgist eemale, sinna, kus lõpeb bussijaama sissesõidutasku. Sel korral peatus buss ja me saime linna sõita - tuleb välja,  et siin tuleb bussijuhile korralikult märku anda, et sa just tema bussi ootad ja mitte bussijaamas niisama ei logele. Ja muide, kuna Taani on riik, kus võrdsusest päris palju lugu peetakse, siis on viisakas lasta need inimesed, kes bussijaamas enne sind ootasid ka esimesena bussi peale, isegi siis kui sajab vihma ja sa oled bussi uksele lähemal. Ja nüüd jalgratastest,  sest neid on siin lihtsalt nii palju - jalgrattaga sõidavad nii tudengid kui ka ülikondades/kostüümides kontoritöölised ja nad suudavad sõita iga ilmaga, ka siis kui sajab tugevalt vihma. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis taanlastel on linnas autotee ääres jalgrattatee ja selle kõrval kõnnitee ja nii igal tänaval ja muide mopeed võib ka sõita jalgrattateel. Kui autoga sõites tundusid jalgrattad pisut häirivad, siis sellise liikuskultuuriga mitte harjunud jalakäijale on jalgrattad päris ohtlikud. Näiteks kui sa astud bussist välja, siis pead kohe ületama jalgrattatee, aga enne tuleb hoolikalt vaadata paremale ja vasakule, sest ega jalgratturid ju ometi enne bussipeatust hoogu maha ei võta, tuiskavad täiel kiirusel  oma teel sust mööda nii,  et hoolimatu samm jalgrattateele võib halvasti lõppeda. Selle nädala alguses juhtus taoline õnnetus ühe mu tuttava Rumeenia tüdrukuga, kes loengusse kiirustades vaatas küll  et autotee on tühi, aga ei märganud seljatagant kiiresti lähenevat jalgratast ja astus viimasele lihtsalt ette - tüdruk lõpetas peatraumaga kiirabis. Taanlased ise on sellise liiklusega harjunud ja seetõttu ka jalgratturid lihtsalt kihutavad mööda neile määratud teed, kartmata, et mõni jalakäija neile ette astuda võib - vot selline jalgrattadžungel on Aarhusi  linn. 

Veel tahaksin ma teile jutustada oma uuest kodust. Nagu juba eelmises postituses mainitud, siis korterid ja ühikatoad üüritakse tavaliselt ilma mööblita, sest siin on inimestele oma kodu ja eriti ise enda sisustatud kodu äärmiselt tähtis, seetõttu kolitakse välja alati koos oma mööbliga. Üks taanlane ütritas mulle selgitada, et ei ole tähtis, mis firma riideid sa kannad ja samuti ei ole tähtis kui uhke autoga sa sõidad, taanlased panevad enamuse oma rahast hoopis oma kodu sisustamise alla ja siis armastavad külalisi kutsuda. Aga tagasi minu kodu juurde - niisiis selle nädala alguses oli mul toas vaid madrats põrandal ja kapp  seinas. Nagu siinne ühikakord nõuab, siis esmaspäeval kohtusin  ma majahoidjaga, kes toa üle vaatas ja kõik kriipsud ja katkised asjad kirja pani,  et mind väljakolimisel nende tekitamises süüdistada ei saaks. Majahoidja selgitas mulle, et ühikas kus ma elan on Taani mõistes üks kõige kehvemaid, renoveerimata nu umbes nagu meil on  Narva 89 ühikas Tartus. Kallid Narva 89 ühika lugejad, kujutage nüüd endale ette vannitoa ja korralikult kappide, külmiku ja päris uue pliidiga sisustatud köögiga ühikatuba, millel on veel plastaknadki eest, siis saate ettekujutuse Taani mõistes renoveerimata kehvast ühikast. Narva 89 ühikatoa vahetaks iga kell selle vastu välja. Mu majahoidja imestas, et ma polnud veel käinud endale mööblit ostmas (taanlastele on kodu sisustamine tähtis) ja seletas allahindlustest Ikeas ja kasutatud asjade turust. Kui ta oli jutu ühika kehvast seisukorrast lõpetanud, selgitasin  talle ka, et Eestis me ei loeks seda üldse kehvaks ühikatoaks. Siis tuli vastuseks " Aa sa oled pärit Eestist, Idast..." ja siis hakkas ta kohe pakkuma, et tegelikult on meil  maja all kuuris ladu teiste tudengite poolt ära visatud mööbliga, et kui ma tahan, võin sealt endale midagi valida. Nüüd on mul toas korralik väike kirjutuslaud ja öökapp sahtlitega ja muidugi ka tool, millel  istuda. Lisaks otsis ta mulle veel lambipirni ja dušikardina. Tundub,  et majahoidjal hakkas kahju vaesest Ida-Euroopa tudengist, kes suure tõenäosusega ei saa endale väga midagi lubada ja muidugi see, et ma Eesti ühikate olukorra üle kurtsin, ainult kinnitas majahoidja kahtlusi,  et Eesti on vähearenenud Ida-Euroopa riik, kus elamistingimused on äärmiselt kehvad. Ma väga ei  usu, et minu edasine jutt sellest, et Eestis tegelikult on  ka päris normaalseid ühikaid ja päris normaalsed elamistingimused teda enam ümber veenda suutis. Positiivne on ikkagi see, et ka minul on nüüd elamine sisustatud ja mina olen oma uue mööbliga täitsa rahul, mis sellest,  et kunagi kuulusid need asjad teistele tudengitele - ma ei kutsu seda mitte idaeurooplaste mentaliteediks, vaid üldiseks tudengi mõtlemisviisiks, läbi tuleb ajada odavalt! 

Viimaks jutustaks teile ka veidi Aarhusi tudengielust. Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis paljud tudengid on endiselt oma alalise elamispinnata ja tudengiteorganisatsioonid on õnnetumatele välja jaganud telke, et oleks vähemalt katuski pea kohal. Teisipäeval lugesin Kopenhagen Postist (Taani inglise keelne ajaleht), et Taanis on kokku enam kui 400 tudengit, kel veel puudub alaline elamispind ning et tudengid korraldasid probleemi avalikkuse ette toomiseks demonstratsiooni, mille käigus osa tudengeid rullis Kopenhageni linnapea kontori ukse taga lahti oma magamiskotid ja veetis öö seal. Linnapea reaktsiooni kohta kahjuks uudised puuduvad, aga see ei ole lihtsalt selle aasta probleem, vaid ka eelmistel aastatel on olnud probleemi tudengite majutamisega. Taani on ühelt poolt kui heaoluriik,  aga tundub,  et tudengite heaolu ei ole alati esmatähtis. Siin  võiks mõelda ühe taanlasest tuttava tudengi sõnadele, et immigrantidele leitakse küll katus kohe pea kohale, aga tudengitele ei mõtle keegi. Riik ei pane tähele, et ka siin on olemas pinnas millelegi sellisele, mis juhtus eelmisel aastal Norras. Aga tudengielus on siin ka positiivseid sündmusi, mis aitavad mõnel ehk elukoha probleemid mõneks ajaks unustada - nimelt toimus eile suur nn "Reede pubi" nimeline üritus, kus ülikooli campuse ala muutus üheks õhtuks tõeliseks peopaigaks, kus oli üles pandud vähemalt kolm lava esinejatele. Kujutage ette, et Lätis toimuv Positivus festival kolis üheks päevaks ülikooli campusesse ja te saate aru, kui suure peoga oli tegemist. Koos muusikaga kolisid ülikooliterritooriumile muidugi ka õlletelgid  - see pidu andis silmad ette nii mõnelegi  Ameerika filmidest nähtud tudengipidudele. Purjus tudengid, bändid ja sportmängud, millest osavõtjad olid tihti koomiliselt kostümeeritud ja muidugi kestis pidu terve öö, kahju ainult et vahepeal sadas ka vihma. 

Aga kallid lugejad, sellega ma tänaseks lõpetan, soovin teile kauneid sügisilmu ja püsige ikka lainel. 

Aarhus campus

Ülevaade Aarhusi linnale ja ülikooli campusele. Sadamakraana vist ikka jääb Toomkirikule kõrguses alla, aga nagu näha siis kõrghooneid tegelikult ei ole. Tasub  välja uurida miks.

Universitet

See on minu ülikooli aula. Sellised näevad välja ka paljud Aarhusi majad ja enamus ülikooli hooneid. Ülikooli hooned on  kaetud sellise roniva rohelise taimega, et siis maja ei ole keskelt rohelistest tellistest, vaid see on  taim. Kõik majad Aarhusis ei ole siiski taimedesse mattunud.

Peamine liiklusvahend

Jalgratas on taanlaste peamine liiklusvahend, sõidavad nii naised dressides, mehed ülikondades kui ka emad kahe lapsega. Auto omamine on lihtsalt liiga kulukas Taanis ja rattaga on mugav ja kiire ühest kohast teise liikuda. Jalakäia ja autojuht peavad olema ettevaatlikud  - taanlased kihutavad ratastega ikka päris kiirelt ringi ja paljude suurte teede peal on ääres jalgrattarada nagu meil on näiteks bussirada, aga jalgrattarada muidugimõista on kitsam.

Malmö

Siin on väike näide Malmö vanalinna tänavast ja sellest kuidas Malmös armastatakse Kibuvitste ja tokkroosidega maju kaunistada.

Rootsi

Kindluse varemed Vätterni järve kaldal, ilm on ilus ja soe, eemal on piknikukoht toolide ja lauga, siin  söön ma hilist lõunat. Kindlus ise on ehitatud 17. sajandil ja enne kindluse funktsioonide täitma hakkamist pidi temast saama uhke võõrastemaja.

Jõudsin pärale!

Sellest on nüüd viis päeva kui laev võttis suuna Rootsi poole ja mind endaga järjekordsele seiklusele viis. Kallid lugejad, ma olen jõudnud pärale oma sihtkohta Aarhusi ja võin teiega jagada esmaseid muljeid Taanist ja oma uuest kodulinnast Aarhusist. Kõigepealt aga mõne sõnaga minu pikast rännakust, mis küll jah kestis kaks päeva. Esimesel päeval Stockholmi jõudnuna ootas mind ees pea 650 km sõitu Malmösse, kus otsustasin teha esimese ööbimise. Rootsi poolekssõitmine võib olla suhteliselt pikk ja igav, maastik ei muutu, kiirtee on enamasti sirge ja järgmise kurvi taga ootab jälle pikk sirge teelõik ning kui raadio on katki, siis mägib sama plaat juba kuuendat korda. Otsustasin teha pikema peatuse just veidi enne Jönköpingisse sissesõitu ja mul vedas asukohaga suurepäraselt, kuna minu peatus oli täiesti juhuslikult hiiglasliku Vätterni järve kõrgel kaldal, millele oli 17. sajandil rajatud kena väike kindlus, mille varemed on veel suhteliselt hästi püsinud. Oma asukoha ilust ei saanud ma enne aru kui olin vallidega piiratud parklast tankla poe teisele korrusele jõudnud. Hiljem sain aru, et ka sõitjale avaneb järsku  väga kena vaatepilt, olles sõitnud pikalt vaid üksluise metsa vahel tuleb järgmise kurve tagant pika igava teelõigu asemel hoopis nähtavale sügaval all orus laiuv hiiglaslik järv - justkui oleks randa jõudnud. 

Esimese öö võõral pinnal  veetsin Sireti juures, kes tutvustas mulle Malmöt - tegemist on kauni ja kiirelt areneva Rootsi linnaga, mis on ehk pisut väiksem kui Tallinn. Malmö on arhitektuuriliselt huvitav ja pisut ebarootsilik linn, mis püüdleb kergelt Saksa linnade ja lõunamaade välimuse poole. Linn  on väga roheline (taimed mitte tuuleenergia) ja paljud vanalinna tänavatel asuvad majad on dekoreeritud suurte kibuvitstapõõsaste ja võimsate tokkroosidega. Hakkas juba pisut kahjugi, et sellest linnast edasi  minna tuleb.  Mul on väga hea meel, et mul leidub tuttavaid nii paljudes linnades, kes on lahkelt nõus öömaja pakkuma. Veel kord suur aitäh Siretile. 

Võimas ja kallis (rahaliselt) sild ja tunnel ning ma olingi Københavnis (Kopenhagen muidugi), kust edasi ootas veel kaks sama võimsat, ent õnneks rahaliselt odavamat silda ja üks saar, ning taas tekkis ühendus mandrieuroopaga Jüüti poolsaarel. Taani on väga madal maa, kus ei ole mägesid, või vähemalt nii olen ma Taanit ette kujutanud ent ometigi õnnestus mul elama kolida just Taani mägedesse. Aarhus asub mägisemal alal, muidugi Taani mõistes mägisemal - tegelikult oleks nagu Haanja kõrgustikule sattunud, ainult et künkad on  pisut kõrgemad. Aarhus on ehk Tallinnast veidi suurem sadamalinn, mille arhitektuur  esindab täielikult Jüüti poolsaarele ja Taanile omast  arhitektuuri. Punastest tellistest massiivsed ent ometigi madalad, suhteliselt väikeste akendega majad ning selles linnas ei pürgi praktiliselt keegi kõrgustesse, nii  et kõige kõrgem torn kuulub vist kas sadama kraanale või Toomkirikule. Sadam on siin muide võimas, hõlmates pea 1/10 linnast. Linn ise on aga armas, eriti vanalinn, millest läbi jookseb väike kanal ning linn ise on täis rahvast ja elu nagu suurlinnad. 

Öömaja enne oma ühikasse sissekolimist õnnestus mul leida ühe väga lahke poliitikateadlasest Taani tüdruku Kareni juures, kelle leidsin internetist rahvusvaheliste tudengite portaalist. Vahel võib ka õnne olla, kuna too  tüdruk elab vaid 10 min kaugusel ülikoolist ja lubab mul terve nädala enda juures ööbida, kuni saan kätte oma ühikavõtmed. 

Ülikoolil on siin oma campuse ala, ehk kõik hooned on ühes kohas koos ja ei ole vaja kuhugile teise linnaotsa ronida nagu seda Tartus nii mõnigi kord ette võtta tuli. Administratiivasjad muidugi ei kulge nii roosiliselt nagu ühelt põhjamaa heaoluriigilt võiks loota, kuna siiani ei ole me kätte saanud tudengikaarte ja nende kõige tähtsama asja CPR numbri kättesaamine venib ka pikalt. CPR number või CPR kaart on Taanis hädavajalikud, kuna vaid sellega saab laenutada raamatuid raamatukogust, kasutada spordisaale või nagu osad tudengid teavad rääkida, siis läheb CPR kaarti vaja ka poest filmi laenutamiseks. See on midagi  sarnast siis siin meie ID kaardile, mis lihtsalt peab olemas olema, kuid mille mina saan alles kuu aja pärast. Kuna kõik sõltub  CPR numbrist, siis on meil  ajutine CPR number, mis aga kahjuks ei täida kõiki ülesandaeid ja ausalt öeldes ei saa siin ei ülikool ega keegi väga täpselt aru, mida see ajutine CPR number siis õigupoolest teha lubab. Kerge segadus Belgia moodi võiks selle kõige peale öelda. Hetkel tunduvad Taanlased ka kehvade organisaatoritena, kuna CPRi numbri taotluse esitamiseks suutsid nad panna kõik tudengid ühel päeval ootama ühte järjekorda, et rääkida kaks sõna linnavalitsuse esindajatega, anda ära dokumendid ja panna õigesse kohta allkiri. Mina ootasin järjekorras näiteks 3 tundi, ent mõni õnnetum tudeng ootas ka 4. 

Aarhusi linn otsustas tervitada oma uusi ja tagasipöörduvaid tudengeid suure koolialguse peoga Tivolis, mis muidugi oli tasuta - atraktsioonid küll mitte, aga nad olid Tivolisse üles pannud lava bändidega ning ka atraktsioonide pileti võis päris odavalt saada. Öösel bussiga koju minnes kohtasin kolme tudengit Gröönimaalt, kes selgitasid mulle veidi Taani ja Gröönimaa suhteid. See et Gröönimaa kuulub Taani alla ei  tule vist kellelegi üllatusena,  kuid 1979 said nad oma kohaliku valitsuse ja 2008. aastast alates saab Gröönimaa kohalik valitsus järkjärguliselt rohkem vabadust Taani valitsusest seda näiteks välissuhete ja julgeoleku  vallas ning sellega koos väheneb ka Taani toetus Gröönimaa majandusele. Kuidas see kõik aga tudengitesse puutub? Gröönimaa tudengid nimelt räägivad oma kohalikku keelt ja Taani keelt ning Taani valitsus väljastab neile rohkelt stipendiume, et nad tuleksid Taani õppima. Nii on ka meie kursusel üks poiss Gröönimaalt ja mina olen oma elus kohanud kedagi, kes on sellelt jäiselt saarelt pärit. 

Professorid tunduvad huvitavad ja loengud ise tõotavad ka põnevad tulla, nii et seda osa ma ootan huviga ja hoolimata kohutavast administratiivkatastroofist olen ma siiani ikkagi oma ülikoolivalikuga rahul. Ma olen kohanud oma klassikaaslasi ja nad kõik on väga huvitavate taustadega inimesed erinevatest riikidest, kellel kõigil on üks ühine joon - nad kõik on teinud kas praktikat, tööd või erasmuse programmi kusagil välisriigis. Mõni lausa Aafrika südames ja suur osa on nagu minagi teinud lausa kaks üliõpilasvahetusprogrammi. Ma olen siis jõudnud vist täiesti omasuguste inimeste hulka, või vähemalt sarnaste püüdlustega inimeste hulka. 

Täna oli ka minu esimene Taani keele tund - Taani keel on päris keeruline, kõlab omapäraselt nagu räägiks kartul suus, nagu nad ise öelda tavatsevad. Nüüd tuleb ka see keel selgeks saada, hetkel käin ma poodides ja tänavatel või ametiasutustes ringi veel nagu võõramaalane, kasutan vaid inglise keelt, kuid õige pea püüan praktikasse panna oma Taani keele oskused ning aasta pärast loodan juba ilusasti keelest aru saada. 

Tänaseks ma lõpetan,  järgmist postitust tuleb tõenäoliselt kauem oodata, sest head ajad internetiühendusega saavad mõne päeva pärast läbi ja siis ma ei tea, millal jälle blogima pääsen. 

Seniks mu kallid lugejad, nautige sügist - sügis siin on muide heitlik, mõned päevad sajab, mõned on soojad ent päeva jooksul  võib olla soe, nii et tahaks T särki kanda, kuid siis järsku on nii külm, et sooviks sügismantli selga panna. Ilma mantlita seega välja minna ei tasu, eriti kui jääd kauemaks välja. Taanikeele õppejõud rääkis meile täna Taani sügisest, et meil on 5 sügiskuud- september, oktoober, november, november, november ja siis lõpuks tuleb detsember, pime sügis pidi pikalt venima. Ent teie nautige sügist ja püsige ikka lainel! 

Neljat korda võõrsil!

Neljat korda väljarändaja võib end vist lausa maailmaränduriks nimetada! Nüüd kui sügis juba esimesed puulehed kollaseks on värvinud, on aeg ka minul, nagu see juba tavaks on saanud, oma kotid kokku pakkida ja taas Eestimaa seljataha jätta. Sedapuhku on siis minek Taani ja tähtsalt magistrandina:). Mul õnnestus sisse saada Aarhusi Ülikooli International Studies programmile - õnnestus on siinkohal vist isegi  vale sõna, paljud võivad öelda, et teisiti lihtsalt polekski see olla saanud. Aga igal juhul ootab mind nüüd ees kaks aastat õpinguid Taani linnas nimega Aarhus ja see blogi, kallid sõbrad, saab keskenduma Taanile - inimestele, ühiskonnale, igapäevaelule, erinevatele sündmustele, Aarhusi arhitektuurile ja veel paljulegi muule. Teisalt saab see keskenduma ka minule endale ja mu õpingutele ülikoolis. Reeglid on samad, mis minu kõikide teistegi blogide korral - kõigest  räägime ausalt, midagi välja ei mõtle ja mis kõige tähtsam, teie mu kallid lugejad, saate alati määrata selle blogi kurssi esitades küsimusi  ja soovitades mõnd teemat. Seegi kord võtsin  ette blogimise, kuna on hea teada, et seal kusagil on keegi, kes loeb ja elab mulle mu tegemistes kaasa, samas on aga ka hea lihtsalt ilma kedagi tüütamata oma mõttemöla avaldada. 

Taustaks mängib kergelt rootsi aktsendiga jazzbänd ja esimesed ehitajavälimusega mehed on end juba baarileti ääres purju joonud - seekord ei ole mingit lennukit, vaid lahkun laevaga ja see esimene postitus tulebki otse MS Baltic Queeni  pardalt. Kõigepealt Rootsi ja siis viib mu väike masin mind ehk ilusasti läbi Rootsi Taani. Rootsis on plaanis ööbida oma tuttava, Sireti, juures ja siis edasi Taani  poole sõita, kuna 1000 km üksi ikka ühe päevaga ei läbi. Siinkohal suur tänu Siretile, et ta on nõus mind vastu  võtma. Edasi tuleb tundmatus, kuna võtmed oma ühikasse saan ma kätte alles 3.septembril, siis ülejäänud päevad tuleb elada heatahtlike inimeste juures. Tundmatu on ka terve Taani  riik minu jaoks. Hetkel suudan ma iseloomustada Taanit vaid kui riiki, mis on löödud rohelise mõtteviisiga, kuna nad lihtsalt kummardavad jalgrattaid ja ülima võrdsuse ja õiglusega, kuna vaid neil, kes on piisavalt kaua oodanud ühikajärjekorras on võimalik saada ühikakoht Aarhusi kesklinna, mina pean sedapuhku  paraku leppima äärelinnaga või pigem eeslinnaga. Taaniga seostub mulle ka lakkamatu vihmasadu,  sest ilmateadet vaadates on  Taani kohal alati mingi  kohutav tsüklon, mis vihma valla päästab, ma loodan väga et mu kingad ja vihmavari peavad vastu. 

Seekord ei tunne ma ka kohalikku keelt ja minu õnnetuseks armastavad taanlased ka kõiki oma ülikooliga seotud netilehti vaid taanikeelsena esitada, nii  et keele selgekssaamine peab olema prioriteediks. Taanlased on siin vastutulelikud, erinevalt Rootsi ülikoolidest pakuvad nemad tasuta taanikeele tunde kõigile rahvusvahelistele tudengitele ja mitte ainult väljastpoolt euroliitu Taani õppima asunutele. 

Ega siin alustuseks rohkemat öelda pole ka, pilte ja järgmist postitust võib oodata ehk pisut rohkem kui nädala pärast, kuna alles siis olen saanud sisse kolida oma ühikasse ja olen ehk võimeline teile kirjeldama oma esimesi nädalaid ja seiklusi lahkete või mitte nii lahkete inimeste juures. Algus on paljulubav - minu kajutikaaslasteks siin laeval on peale kahe toreda naise veel ka kaks väikest toredat koera, aga mis seal ikka seltsis ju segasem. Ühtlasi kasutan seda postitust ka selleks,  et vabandada kõigi oma sõprade ja tuttavate ees, et ma ei korraldanud lahkumispidu, või pigem rändamaminemise  pidu, sest lahkumispidu kõlab nagu liiga lõplikult. Pidu jäi ära, kuna neljat korda tundus imelik kõiki kokku kutsuda ja selgitada, et ma nüüd jälle lähen, niikuinii ei jää  see ka mu viimaseks minekuks. Viimaks mul on ka kahju, et pidin nii kiirelt ära tõttama, et need, kes mind Tallinna saatma tulid, said vaid kiired kallistused, aga ootan teid Taani külla ja luban siis paremat vastuvõttu. 

Seniks mu kallid lugejad, tõuske lainele, sest nii see on, uus laine on end lahti rullinud ja veereb nüüd julgelt ja võimsalt vastu tundmatule rannale.