Kallid blogihuvilised, sügis on jälle märkamatult kätte jõudnud ning pimedad õhtud lausa kutsuvad lugema põnevaid lugusid sellest, mis toimub tuttavatega maailma erinevates paikades. Nagu te vast ikka mäletate oli mu magistriprogramm Taanis mõeldud kaheaastasena, ent paraku peavad pettuma need, kes lootsid kuulda uusi huvitavaid juhtumisi pisut külmade, ent siiski eestlastele suhteliselt mõistetavate taanlaste juures. Taani ma sel sügisel nimelt tagasi ei lähe, aga mitte selle pärast, et taanlaste külmus oleks lausa talumatu, vaid hea õnne tõttu ootavad mind sel sügisel ees hoopis teistsugused seiklused hoopis teistsuguste inimestega ja hoopis teises riigis ja peaaegu et teisel pool maakeragi. Mu magistriprogrammis on nimelt ette nähtud praktika ja just see praktika viibki mind seekord Taansit eemale kaugele kaugele Hiinamaale, Pekingisse. Siinkohal kasutan juba hästituntud blogi propageerimaks oma uut blogi pealkirjaga Praktikandi elu Pekingis. Kallid lugejad, palun teil see laine pooleks aastaks maha jätta ning alustada sügist täiesti uuelt lainelt!
Monday, September 2, 2013
Wednesday, June 5, 2013
Emadepäev
Hirvepark
Kapseljads
Nøgenløb
http://www.youtube.com/watch?v=pXlNw_VIgTo Alastivõidujooks, vaadake videot kui te muidu ei usu!
Kapseljads
http://www.youtube.com/watch?v=8fgOHHgS16E Kallid lugejad, kui soovite aru saada, mida kapseljads tegelikult tähendab, siis vaadake seda videot!
Kapsejlads ja Eurovisioon
Tere taas mu kallid lugejad,
Olen teid jälle pikaks ajaks unarusse jätnud, ent viimane kuu on siin olnud eksamid ja seetõttu on lihtsalt liiga kiire olnud. Sel semestril oli mul kolm nädalast eksamit järjestikku, mis tähendab, et päeval number 1 antakse kätte küsimus ja sellele tuleb nädala jooksul vastata 12 leheküljelise esseega. Esseed on siin valdav eksaminorm, nii et kirjutada olen piisaval sel viimasel kuul saanud ja pole siis ka ime, et vabal hetkel pole tahtmist olnud just arvutiklaviatuuri järele haarata ja midagi kirja panna, ent nüüd on eksamid selleks korraks läbi ja kirjutada oleks nagu paljustki. Enne eksameid otsustasin vabal nädalal aja maha võtta ja perega Hispaanias puhkusel käia, taanlased ja sakslased arvasid, et olen hulluks läinud, kuna vaba nädalat peaks kasutama lugemiseks, et eksamitel hästi esineda, kuid 7 päeva on piisav aeg, et suuta täiesti normaalne essee kirjutada, või nii ma vähemalt loodan nii, sest eksami hinded selguvad alles kuu aja pärast.
Aga aitab nüüd eksamitest, räägime parem Aarhusi Ülikooli eripärast Taanis ja võibolla kogu Euroopas. Kui te arvasite, et nüüd tuleb pikk teema sellest, kui head professorid ja huvitavad loengud siin on, siis te eksite. Muidugi on siin head professorid ja põnevad loengud, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid pigem ühest huvitavast üritusest, mis toimub ainult Aarhusi Ülikoolis ja mille jaoks kõik tudengid teevad juba pool aastat ette oma kalendritesse vaba ruumi. Pakun, et see üritus ei suudaks pealtvaatajate arvukuselt lüüa ka hetkel kõige kuumimat bändi, kui viimased otsustaksid ülikooli pargis esineda. Selle kuulsa ürituse taanikeelne nimi on Kapsejladsen - ehk siis paadiralli. Esimesel päeval, kui ma Aarhusi jõudsin, selgitas mu tuutor mulle, et see on üritus, millest tuleb kindlasti osa võtta ja mille mahamagamine on suurim viga, mida üks Aarhusi tudeng teha võiks. Küsisin, et kus see paadiralli siis toimub ja arvasin kohe, et sain millestki valesti aru, kuna meie ülikoolipargi tiik on kõigest 15 lai või pigem kitsas ja ma ei suutnud ette kujutada, kudas võiks keegi selles tiigis paadirallit läbi viia, ent mu klassikaaslased kinnitasid, et see saab just seal toimuma. Üritasin siis pärida ralli reeglite kohta, ent mu klassikaaslased ei suutnud midagi selgitada, vastasid vaid, et nad ei ole sellesse süvenenud ja pole antud üritust ka kunagi lähedalt näinud. Igal juhul jäin põnevusega paadirallit ootama ning 25.aprillil see siis ka lõpuks toimus. Eelneval päeval selgitasid mu klassikaaslased, et me peame kell pool 9 hommikul juba pargi olema, kui tahame üldse midagi näha. Olin suht üllatunud, sest üritus ise pidi algama alles kell 13.00, et mida seal siis külmal hommikul nii vara kohal olla. Ent kui me hommikul kohale jõudime, sain ma aru küll, sest juba kella poole 9ks oli kogu väike tiigike ümbritsetud tohutu rahvamassiga, nii et me saime kohad künkaservale, kust paadirallit ennast pidi pigem binokliga vaatama. Peab mainima, et mu klassikaaslased olid selleks juba valmistunud ja binoklid kaasa võtnud. Hiljem sain teada, et selle ürituse lähedalt jälgimiseks olid agaramad tudengid otsustanud veel kerge öökülmagagi telkida tiigikese kallastel. Aeg aga möödus kiiresti, sest kõigil oli kaasas väikese kamba peale vähemalt kast õlut ja hea seltskonnaga vesteldes kulub aeg ikka ruttu. Kell 13.00 algas paadiralli kõige tähtsam osa - alasti võidujooks. Päris tõsiselt, jooksjad olid täiesti alasti, tegid pargis väikese tiiru ja siis hüppasid tiiki ja ujusid selle 15 meetrit täiesti külamas vees - õhusoojagi oli tol päeval vaid 10 kraadi ringis. Siis sain ma ka aru, milleks mu klassikaaslased olid tegelikult binoklid kaasa võtnud, kuna alasti võidujooks oli ainuke asi, mida nad kogu päeva jooksul binoklitest vaatasid. Ausalt öelda, ei osanud ma seda taanlastest, kes muidu väga viisakalt ja reserveeritult käituvad küll oodata, ning jooksjad olid veel lisaks kõigele enamasti kained. Peale alasti võidujooksu algas paadiralli ise, mida jälgisid küll vaid need, kes tiigile väga lähedal olid, teised jätkasid lihtsalt õllejoomist ja vestlust, ega lasknud rallil end üldse häirida. Pean tunnistama, et ega minagi rallit just kõige suurema huviga jälginud, kuna olime lihtsalt nii kaugel, ent selgitame siis lühidalt üle paadiralli reeglid, sest tegemist ei ole just kõige tavalisema ralliga, kuna vaid taanlased suudavad kõik spordialad kuidagi õllega seostada - mäletate vast veel mu esimesi blogisid, kus rääkisin õllebowlingust. Igal juhul on meeskonnas 4 võistlejat ning sõidetakse kummist kanuudel ja tegemist on siis teatevõistluse laadse ralliga. Võistlejad hüppavad kanuusse, sõidavad 15 meetrit teise kaldani, jooksevad kaldale, haaravad õllepudeli, võtavad sealt korraliku sõõmu ja peavad end keerutama vähemalt 15 korda (täpset arvu ma ei tea) ning siis tagasi paati hüppma ja sõitma uuesti 15 meetrit sinna kaldale, kust nad alustasid, et teatepulk üle anda järgmisele võistlejale. Finaalis sõitjad on juba suhteliselt purjus, nii et seda keerulisem on võistlus, ent võistlus on tähtis vaid osavõtjatele ning võistlevad teaduskonnad omavahel. Pealtvaatajad naudivad lihtsalt seltskonda või õlut ning kui neilt järgmisel päeval küsida, et milline teaduskond siis võitis, siis tuleb seinast seina pakkumisi ja eelmise aasta võitja pole ka enam kellelgi meeles. Igal juhul on tegemist ääretult vahva ja kummalise üritusega siin ülikoolis, mida lihtsalt peab oma silmaga nägema. Ja unustasin mainida veel, et ürituse viivad läbi Taani kuulsaimad raadiokommentaatorid. Nu kujutage ette, et Tartu tudengipäevi viivad läbi Kivisaar ja Kelk.
Aga viimaks peaks veel rääkima Eurovisioonist Taanis, sest sel aastal me ju võitsime siin selle ürituse. Muide ka viimasel korral kui Eurovisioon toimus Rootsis tuli võitjaks Taani. Me otsustasime väikese rahvusvahelise seltskonnaga vaadata Eurovisiooni. Kõigi meie rahvused olid sel võistlusel esindatud, kuid kaasaelamine punktide andmise ajal läks siiski Taanile - nii väga suudab ühes riigis elamine lõpuks mõju avaldada, et elad kaasa sellele riigile ka siis kui viimane võistleb su enda kodumaa vastu, ent tol hetkel lootsid kõik Taani võitu, isegi sakslased. Kaasaelamine läks nii kaugele, et maalisime endale põskedele Taani lipud ja kõik karjusid lõpuks hurraa kui Taani esimeseks tuligi. Peale omas ringkonnas tähistamist arvasime, et võiks minna linnapeale edasi tähistama, et kohtab veel inimesi, kes on Taani võitu tähistamas. Mäletan Portugali tänavaid, kui viimased võitsid jalgpalli MMi ja arvasin, et Eurovisiooni võidu puhul võib ka näha hulga tänaval tähistavaid inimesi. Ent linn oli isegi sooja laupäevaõhtu kohta kuidagi tühjavõitu, ning baaris vaadati meie maalitud nägusid veidralt, ning mõni üritas küsida, et kas nad on tõesti mõne tähtsa jalgpalliürituse maha maganud. Kui mainisime Eurovisiooni, siis pooltel polnud aimugi, et see üldse toimus ning Taani võit ei liigutanud ka väga kedagi. Kuna Eurovisiooni tähistamine, lipumaalingud põskedel, hakkas juba kergelt piinlikuks muutuma, otsustasime lihtsalt koju minna. Järeldus - Eurovisioon ei ole Taanis just väga populaarne, isegi mitte siis kui nad ise selle võistluse võidavad. Ent järgmisel päeval lehtedes oli see küll äärmiselt aktuualne ning on lootust, et Kopenhaagen järgmisel aastal korraldamist enda peale ei võta, ning ka teistel linnadel on võimalust. Tõenäolisel Aarhus ja Odensee jäävad sõelale, nii et loodame siis, et järgmisel aastal see üritus minu ajutises kodulinnas toimuks.
Selle positiivse noodiga ma selleks korraks ka lõpetan ja pean ütlema, et suure tõenäosusega jääb see sissekanne ka selle akadeemilise aasta viimaseks, kuna suvepuhkust ei plaani ma täies ulatuses Taanis veeta ning pealegi, kel suvel ikka aega arvutiekraani passida. Nautige suve, minge grillima, ning ärge lainet päriselt silmist laske, sest uuel akadeemilisel aastal alustame uute lugudega. Ent võibolla on uueks aastaks ka mõned üllatused ees ootamas, nii et ärge laske lainet silmist!
Head suve!
Tuesday, April 23, 2013
YGWA Aastalõpu Konverents
Konverents
Konverents
Prints
Christiania
Prints ja kanep - nädalavahetus Kopenhaagenis
Tere taas kallid blogihuvilised,
seekordne blogi ilmub tavapärasest hiljem, kuna nädalavahetus Kopenhaagenis ei andnud kuidagi aega ühtki rida online'il avaldada. Seekordne pealkiri on meelega intrigeeriv ja juttu tuleb tõepoolest kohtumisest Taani printsiga ja minu põnevast külaskäigust Christianiasse.
seekordne blogi ilmub tavapärasest hiljem, kuna nädalavahetus Kopenhaagenis ei andnud kuidagi aega ühtki rida online'il avaldada. Seekordne pealkiri on meelega intrigeeriv ja juttu tuleb tõepoolest kohtumisest Taani printsiga ja minu põnevast külaskäigust Christianiasse.
Kõigepealt aga tavapärasemad jutud - viimaks on ka Taanis kevad täies hoos, viimased paar nädalat on meil olnud sooja 10-16 kraadi vahel, see tähendab, et lumikellukesed ja krookused on juba närbumas ning nartsissid ja võililled on õide puhkenud ning marjapõõsastel on juba väikesed lehekesed otsa tulnud, ega siis kasedki enam kaugel ei tohiks olla. Siinkohal tasub mainida, et kui taanlastele on ääretult tähtis, milline nende kodu seestpoolt välja näeb, siis sama tähtis on neile ka majaümbrus. Bussiga kooli sõites on nii kena vaadata korrastatud ning erinevais lilleehteis aedu ning nädalavahetustel jookseb terve Aarhus ringi sületäite lillede, väikeste põõsaste ja puudega - kõik soovivad oma aedu veelgi kaunimaks muuta. Kevadel on siin aga ka paar väikest miinust, nimelt kui tuul on mere pealt, ehk siis idast, siis haiseb pool Aarhusi linna nagu üks suur pruunadru, või vähemalt mulle selgitati, et see olevat adru ja muidugi tuul ise on ka tihti probleemiks, mõnel päeval on tuul nii tugev, et jalgratturid peavad vaeva nägema, et mitte ratta seljast maha puhutud saada. Kõigest sellest hoolimata on kevad siin tõeliselt ilus aastaaeg ja õnneks saabub see siia ka veidi varem kui Eestisse.
Aga nüüd siis põhiteema juurde - minu seiklusterohke nädalavahetus Kopenhaagenis. Kõigepealt tuletaks teile meelde, et eelmisel sügisel liitusin ma organisatsiooniga Youth Goodwill Ambassadors Corps, mille raames ma põhimõtteliselt peaksin veenma tudengeid Eestist ja mujalt asuma õppima Taani, ma siiralt loodan, et olen mõne teist suutnud ka panna mõtlema õpingute peale siin pisut külmal ja tuulisel maal. Eelmisel nädalavahetusel toimus Kopenhaagenis mainitud organisatsiooni aastalõpukonverents, (akadeemilisest aastast on siin siiski jutt) kuhu olid kutsutud ka saadikud Aarhusist ja Aalborgist. Konverents ise toimus laupäeval ja pühapäeval, ent mina otsustasin juba reedel Kopenhaageniga tutvuma minna, sest ei viitsinud laupäeva hommikul kell 5 üles tõusta, et rongi peale jõuda ja hiljem kogu konverents suht magamata olekus mööda saata. Ausalt oli kurb vaadata oma grupikaaslasi vägisi püüdmas silmi lahti hoida, et mitte printsi kõne ajal magama jääda. Pealegi õnnestus mul niiviisi ka oma Tartuaegset sõbrannat Kristinit külastada, kes mulle lahkelt öömaja pakkus. Nii vahva oli üle pika aja taas oma tuttavaid külastada, nii et juttu jätkus hiliste õhtutundide või pigem vist varaste hommikutundideni välja.
Laupäeva ööseks oli meile korraldatud ööbimine ühes hostelis Kopenhaageni kesklinnas, mille eest me muidugi ise maksma ei pidanud ning samuti tegi organisatsioon meile välja rongipiletid Kopenhaagenisse ja tagasi. Konverents oli nagu tavalised konverentsid ikka, pisut liiga pikk ja kohati pisut liiga igav, ent antud konverentsi tõmbenumbriks oli kohtumine printsiga, kellele sai ka küsimusi esitada, hoolimata sellest, et küsimused printsile tuli eelnevalt organistsiooniga kooskõlastada ja viimane võttis endale ka vabaduse tudengite küsimused ümber sõnastada, nii et need kõlaksid intervjuu käigus ikka intelligentsete küsimustena. Muidugi ei olnud küsimusi võimalik esitada kõigil ja nii ei saanud mina kahjuks printsile ühtki küsimust esitada. Tõenäoliselt ei oleks ka minu küsimused läbinud organisatsiooni eeltsensuuri, kuna enamus küsimusi kõlas stiil, et kuidas ma suusaksin Taanit atraktiivsemalt oma kodukohas propageerida. Ma ei tea, ma loodan, et see blogi on Taanist ikka jätnud teile atraktiivse mulje, kui mitte, siis olen ma ka oma organisatsiooni sisepoliitikaga vastuolus ja pean lootma sellele, et kellelgi ei tuleks mõttesse seda teksti läbi Google Translatori lasta. Igal juhul pidas prints huvitava kõne, kus ta arutles Taani sise- ja välispoliitika üle, keskendudes tugevalt Taani rohelisele imidžilie, mille taga seisavad mitmed tuulegeneraatorite pargid, taanlaste loodustäästev jalgrattamentaliteet ja uued targad alternatiivenergia lahendused. Paratamatult liikus siinkohas minu mõte kehvasti soojustatud majadele ja sellest tulenevale energia raiskamisele, siinkohal siis ka minu soovitus Eesti arhidektidele, tulge Taani ja õpetage neid maju soojustama. Printsi Joachim ei ole kahjuks just kõige parem kõnemees, kuid sellegipoolest saan ma mainida, et olen kohtunud Taani printsiga.
Konverentsile järgnes buffet stiilis õhtusöök ühes kesklinna restoranis, kuhu saabusime küll loodetust hiljem, kuna konverentsiga samal ajal toimus Kopenhagenis Justin Bieberi kontsert, kuhu oli kokku tulnud meeletu hulk teismelisi ning seetõttu venitasid liiklusummikud söögiaega järjest kaugemale, ent andsid kogu bussitäiele põhjuse Justinit kritiseerida ja kiruda ning nii said paljud muidu võõrad inimesed ühtäkki tuttavateks.
Pühapäeval lõppes konverentsi teine osa peale lõunat ning suur osa võttis lennuki või rongi tagasi oma kodulinnadesse, ent meie otsustasime kolme rumeenlase ühe sakslase ja ühe hispaanlasega võtta ette avastusretke Kopenhaageni vaieldamatult kõige kuulsamasse paika Christianiasse. Üks Kopenhagenis resideeruv ameerika tudeng oli lahkesti nõus meile giidiks tulema ja aitama Christianiat avastada. Christiania on rajatud 1971. aastal vanale militaarkompleksile, kuhu kuni 1971. aastani puudus inimestel vaba sissepääs. Christiania asub kenas kohas sadama lähedal mere ääres vanadel mereväe bastionitel. Kuna valitsus selle linnaosaga kohe midagi ette ei võtnud, siis kolisid sinna kodutud ja peagi ka hipid, kes rajasid Kopenhageni linnavalitsusest sõltumatu ja iseseisvalt hakkama saava Christiania vabalinna. Christiania on 34 hektari suurune ning seal on präeguseks kusagil 900 püsielanikku, kellele lisanduvad veel lihtsalt hooajalised läbirändajad, kes vahel seal kuid peatuvad. Sellel pagal on pisut müstiline imidž, ning ma ootasin ausalt öeldes veidi ekstreemsemat kogemust, sest kõndides bastioni kõrgetel servadel ja vaadates alla pisut liiga räämas kommuunile tulin tahes-tahtmata mõttele, et kui Tartus Hiinalinnas legaliseerida kanep, siis olekski meil Eestis ka Christiania. Ainus erinevus on selles, et Christiania elanikud tundusid kuidagi rõõmsad ja hoolimata sellest, et kogu ümbruse kehvas seisus hooned maalisid pigem kujutelma vaesest agulist, kus iga hetk peaks keegi püstoli või noaga välja hüppama, siis Christiania naeratavad inimesed ja lõbus õhkkond ei tekitanud mingit hirmu sealviibimise ees. Kohe linnaväravatest sisse astudes nägin ma reaalelus just sellist pilti, mida ma Cristianiast olen kogu aeg ette kujutanud - väikese, rohkem kui pooleldi lagunenud ja võimalikult lilleliseks maalitud maja trepil istus võimsate rastapatside ja Jamaica mütsiga võimaliku Kuuba päritoluga mees ning suitsetas tõenäoliselt kanepit, nautis päikest ja kuulas vastasmaja trepil musitseerivat seltskonda. Pikem jalutuskäik Christianias annab siiski kirjuma pildi reaalsetest eluoludest, sest paljud inimesed on seal lihtsalt kodutud, kes elavad erinevatest materjalidest innovatiivsel stiilil kokku pandud majades, mida tihti ei saagi majadeks nimetada, kuna need sarnanevad lihtsalt hiiglasliku prügikastiga, õues mängivad pisut räpased ja poolpaljad lapsed jalgpalli, mis võib veel 1971. aastast pärineda - tundub nagu oleks sattunud India agulisse, kuigi tegelikult oled ühe rikkaima Euroopa pealinna südames. Paljud majad on kokku pandud lauajuppidest ja paljud majad on lihtsalt väga lagunevas seisus, ent masendava vaesuse pilt on peidetud rõõmsameelsete inimeste ja nende värvilste majade ja kunstipäraste aedade taha. Kogu soga seest paistavad siiski välja kunstipäraselt "disainitud" prügist skulptuuride ja muude kaunistustega muruplatsikesega aialapikesed ning ringi vaadates tekib arusaam, et tegemist on kommuuniga, kes hoolivad selle väljanägemisest ja käekäigust, kuna nad on koos otsustanud rajada skulptuurikesi ka linna niiöelda väljakutele ja bastioni servadele. Võiks öelda, et tegemist on korrastatud segadusega.
Ilmselgelt on Christiania peamiseks tõmbenumbriks fakt, et seal saab avalikult müüa kanepit, marihuanat ja veel kõiki neid taimseid kergemaid narkootikume, mille nimedega ma ilmselgelt kursis ei ole. Kangemad narkootikumid nagu heroiin ja kokaiin ning sünteetilised ained nagu extasy ja muud taolised narkootikumid ei ole vabas müügis. Kanepit ei pea seal sugugi mitte salaja diilerite käest ostma, vaid kõik käib täitsa avalikult - Christiania peatänav on täis väikesi poollagunenud letikesi, (nii nagu iga teise linna peatänav on täis suveniiride või maiustuste ja muu pudi-padi lette) kus müüakse kanepit ja teisi mainitud uimasteid, kõik letid on neid täis, võid osta juba valmis tehtud jointi (nagu sigarett) või võid selle ka ise endale koha peal meisterdada ning kes just suitsetada ei taha, see võib ka võtta kanepiküpsiseid või koogikesi. Sel päeval, kui ma Christianiat külastasin, oli erakordselt ilus päikesepaisteline päev ning sellisel päeval ei olegi tarvis kanepit osta, et pilve jääda, kuna kogu Christiania kohal laius rohkete suitsetajate tõttu põhimõtteliselt üks kanepipilv, eriti on seda tunda peaväljakul, kus on rohkesti pikniku pidavaid suitsetajaid ja seetõttu ei saa ka mina väga kindel olla, et ma sealt just täiesti kaines olekus lahkusin. Viimaks soovitan ma teil igal juhul külastada Christianiat kui te Kopenhagenisse satute. Sellega ma tänaseks ka lõpetan, soovin teile sooje päikesepaistelisi ilmu ja püsige ikka lainel!
Sunday, April 7, 2013
Fødselsdag - Sünnipäev
Peaaegu oleksin unustanud rääkida veel ühest meile võõrast Taani kombest - nimelt on taanlastel oluline verstapost 25. sünnipäev. Kui inimene ei ole oma 25ndaks sünnipäevaks veel abielus või kihlunud, siis on sünnipäevakülalistel õigus sünnipäevalast kaneeliga üle valada. See on siin äärmiselt populaarne traditsioon. Me otsustasime oma rahvusvahelist sõpra säästa ja kinkisime talle vaid kaneeliga üle valatud koogikese. Nagu pildilt näha, siis Taani lipp on sünnipäevakoogi kohustuslik osa.
Godt Påske!
Kallid blogihuvilised, kes te veel jaksate seda kaootiliselt kulgevat blogi jälgida, lihavõtted on ammu möödas ja ma pole ikka veel blogi täiendanud! Milline pettumus, kuid oma õigustuseks võin öelda vaid, et olin lihavõttepühade ajal hoopis kodus mune värvimas. Taanis kestavad ju lihavõtted palju kauem kui meil Eestis, nii et mul õnnestus pea nädal kodus veeta. Taanis on lihavõtte-esmaspäev või lihavõttepühade teine püha - kuna ma pole kirikupühadega just kõige paremini kursis ja kuna me seda Eestis ei tähista, siis ma ei oska ka antud püha kuidagi teistmoodi nimetada - samuti punane päev, mil ametiasutused ja enamus poode jäävad suletuks. Lisaks on lihavõttepühade aegu ka ülikoolis nädalane paus, ainult et meie õppeala administratsioon suutis seegi kord näidata organiseerimatuse tipptaset ja ei suutnud kõikide loengute puhkepausi ühe nädala sisse paigutada ning seetõttu ei olnud minu kevadine paus just täielikult nädala pikkune.
Hoolimata sellest, et ma lihavõttepühi Taanis ei veetnud, otsustasin ikkagi veidi lähemalt uurida nende pühade kohta. Mida siis teevad taanlased lihavõttepühade aegu? Mune nad ei värvi, sest neid saab ka värvitud kujul poest osta, või vähemalt minu kursusekaaslastest taanlased ei värvi mune, kogu Taani rahva nimel ma siin rääkida siiski ei saa. Lihavõttepühad tunduvad olevat kõige huvitavamad just laste jaoks, sest neile korraldatakse Ameerika stiilis peidetud värviliste šokolaadimunade otsimismänge - taas kord võivad pühapäeva hommikul koguneda pered kellegi poole ja korraldada koos vahva ürituse lastele. Minu kursusekaaslastest enamus väitis, et nad lähevad lihavõttepühade ajal oma perele külla, tavaliselt vähemalt pühapäeval, sest siis toimub ühine õhtusöök, mängud lastele või lihtsalt suguvõsa koosviibimine. Lihavõttepühade ajal õitseb jõudsalt ka kapitalism, ning poed on lihavõtteteemalist kaupa kuhjaga täis, sest taanlastele on tähtsad nende kodud, mis tuleb pühade puhul kenasti tibukeste ja värviliste munadega dekoreerida, samuti on tähtis kellelegi külla minnes kaasa võtta suur värvilisse pakendisse mässitud šokolaadimuna ning lisaks tuleb ju ka lastele munadejahi jaoks kuhjaga väikesi värvilisi šokolaadimune varuda. Üldiselt ega Taani lihavõtte pühad palju Eesti omadest ei erinegi, kirikus käib sel perioodil ikkagi vaid tõsiusklik osa rahvast ja seegi pole väga suur.
Enne lihavõttepühi oli ju ometi ka naistepäev ning ma usun, et minu naislugejad ei andesta mulle, kui ma antud tähtpäeva kas või mõne sõnagagi ei maini. Taani poliitikas - nii sisepoliitikas kui ka välispoliitikas on naiste õiguste teema äärmiselt tähtsal kohal, kuna riik on endast kujundanud soolise võrdõiguslikkuse eest võitleja imidži. Siin on palju erinevaid naisteorganisatsioone, kes võitlevad naiste õiguste eest nii kodumail kui ka väljaspool Taani piire. Emantsipeerunud põhjamaade naise kuvandi kultiveerimine Taani ühiskonda ja rahvusvahelisele areenile on muutnud ka naistepäeva tähendust kogu riigis. Naistepäeva ei tähistata siin kui naistepäeva vaid kui naiste õiguste eest võitlemise päeva, mil naistele lillede toomine võrdub ülima solvangu ja šovinismiga. Sel päeval korraldavad naiste õiguste eest võitlevad organisatsioonid oma kampaaniaid nii koduste kui ka välismaiste probleemide lahendamiseks, korraldatakse ka avalikke loenguid naiste olukorrast Taanis ja mujal maailmas. Mu kursusekaaslane väitis täie tõsidusega, et see on päev mil iga naise kohus on minna barrikaadidele võitlema naiste õiguste eest ning et selles päevas ei saa olla midagi roosat, lillelist või mingeid šokolaadikarpe, sest õige taani naine ei saa ju ometi naeratada ja lilli vastu võtta kui samal ajal naised mujal maailmas kannatavad meeste šovinistliku kohtlemise all. Samas tunnistas ta ka et neil on riigis probleem meestest välistudengitega, kes ei saa aru, et naine saab ise ukse lahti ja oma rasked kohvrid treppidest üles tassitud, kuna viimased kipuvad naisi abistama ja nende vastu viisakad olema ega saa aru järgnevast feministlikust solvangutevalangust. Nii ma siis sel päeval ühtki lilleõit kellegi käest ei saanud ning ausalt öeldes tundus see veidi nukker ning pani mõtlema, kas feministid oma nõudmistes ehk liiga pimedateks fanaatikuteks ei muutu, kes igas olukorras vaid šovinistlikke motiive näevad.
Viimaks tahaks veel kallitele Eesti lugejatele, kes te veel endiselt talverõõmusid naudite mainida, et selle nädala alguses nägin ma esimest liblikat, viimase nädala on siin paistnud päike ja temperatuur on valdavalt ikka pluss-poolel püsinud ning lumi on ka kadunud, krookused, sinililled ja siniliiliad on täies õites ja lumikellukesed hakkavad juba vaikselt närtsima. Lisaks on kevad ka paljud taanlased talveunest üles äratanud, kuna tänavakohvikute terassid on täitunud inimestega ning eile öösel kusagil 3 paiku helises mu uksekell, ukse tagant leidsin ma kaks oma naabrit, keda mul pole veel kunagi näha õnnestunud ja kelle olemasolus ma juba kahtlema olin jõudnud hakata. Ega naabritel muud suurt öelda olnudki, kui et nad on minu naabrid ja nad olla eile viimaks selle peale tulnud et tahavad end mulle tutvustada, ehk siis sain teada nende nimed ja juba nad olidki kadunud. Selle väikese seigaga ma selleks korraks ka lõpetan, kuid teie mu kallid lugejad püsige endiselt sel korrapäratul lainel ja pange vahtrad jooksma, küll siis ka kevad kiiremini tuleb!
Saturday, March 2, 2013
Universitet
Aconite
Winter Aconite
Ja ongi nagu kevad, kui kaunid kollased kevadlilled õitsevad, ja see ei ole võltspilt, vaid tegemist on 1.märtsil võetud fotoga ülikooli pargist, kus need kaunid talve käokingad õitsevad. Koos lumikellukestega on nad Taani varaseimad kevadlilled. Nad näevad välja pisut nagu kollased ülased, aga lehed on veidi teist moodi ja lill ei kasva nii kõrgeks kui kollane ülane. Need lilled pidid muide nagu ülasedki kuuluma tulikaliste liiki. Nad võivad kaunistada terveid muruplatse ja parke.
venner - sõbrad/klassikaaslased
Meenus, et ma pole oma kursusekaaslastest pilte üles pannud, siin siis on mõned mu kursusekaaslased. Eelmisel reedel oli Friday Baris (see üritus, kus ülikoolis on peale loenguid baar) teemaõhtu - Fastelavn (vastlapäev) ja siin on näiteid, kuidas end karnevali jaoks maskeerida/kostümeerida. Pildi kvaliteet on kahjuks kehva, ma ei tea miks, aga nii on.... Üldiselt taanlased ei armasta end just väga kostümeerida, aga eks mõne peo jaoks tehakse erandeid.
4 päeva kevadet
Kaks nädalat on möödunud märkamatult ja võiks ju jälle mõned read virtuaalsele paberile kirja panna. Magistrandi elu Aarhusis on suhteliselt kiire, tööd on palju ja iga nädal soovib mõni õppejõud vähemalt üht tudengite esseed lugeda ja vast paari presentatsiooni vaadata, aga pole viga, sest kõige selle kõrvalt jätkub ikka aega, et tähistada mõnd tähtpäeva ja võrkpalli mängida. Sport tundub muide taanlastele tähtsal kohal olema, aga seda võib vast ka oodata rahvast, kes armastab ka kõige külmema talveilmaga bussi asemel vapralt jalgrattaga kooli, tööle või toidupoodi sõita. Otsustasin siis ka elu veelgi sportlikumalt võtta ja leidsin, et suudan oma kiiresse kooli- ja trennigraafikusse veel mõned rühmatreeningud Thai-Bo ja Zumba näol sisse kirjutada. Aarhusis on igasugused rühmatreeninguvõimalused monopoliseeritud suure üleriigilise korporatsiooni Fitness World poolt, millel on üksi Aarhusis vähemalt 7 treeningukeskust, ausalt öelda ei ole ma muid treeningukeskuseid väga leidnudki siin ja pool linna käib ringi Fitness Worldi spordikottide või dressipluusidega. Igal juhul mõtlesin siis ka antud firma kliendiks hakata ja proovisin endale teha liikmekaarti, kuid tuleb välja, et siin on spordiklubi liikmeks hakkamine seotud Taani pangakonto olemasoluga ja ilma selleta ei ole kuidagi võimalik Fitness Worldi kliendiks hakata, nii et kes mõtleb Taani õppima tulla, siis lisaks CPR koodile tuleb omada ka pangakontot. Kui CPR numbri saamine võttis aega üle kuu, siis ei kujuta ette, kui ruttu oleks võimalik avada pangakontot.
Aga räägime millestki põnevamast kui administratiivsed probleemid, neid tuleb igal pool ette, räägime hoopis Eesti Vabariigi sünnipäevast Aarhusis. Eestil on Kopenhaagenis saatkond ja seal toimus ka väike pidu ja vastuvõtt, aga mina ja veel üks mu eestlasest kursusekaaslane arvasime, et nii patrioodid me ei ole, et Eesti saatkonnas presidendi vastuvõttu ja kõne jälgida ja otsustasime ise Aarhusis Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistada. Muide siin peaks ka tegutsema Eesti selts, aga nende koduleheküljel polnud vabariigi sünnipäeva puhul küll midagi kirjas, nii et tuli ise midagi ette võtta. Mu kursusekaaslasest eestlane Andres kutsus siis minu ja veel ühe teise eesti tüdruku enda poole vabariigiaastapäeva õhtusöögile. Õhtusöögiks sõime hernesuppi (pigem püree) suitsulihaga, siinkohal tuleb mainida, et ma ei ole veel varem nii head hernesuppi saanud, et siis väikene kiituseavaldus Andresele. Magustoiduks oli traditsiooniline kama, üritasime ka presidedi vastuvõttu vaadata, aga sellest ei tulnud midagi välja, ent sellegipoolest oli tegemist äärmiselt toreda õhtusöögiga. Õhtusöögil tuli arutlusele vabariigiaastapäeva tähistamine üldiselt ja kokkuvõtvalt leidsime, et võõrsil olemine paneb seda tähtpäeva rohkem tähistama, kuna enamus meist Eestis olles paraadile ei lähe ega ka midagi muud tähistamiseks ette ei võta.
Viimaks võiks veidi ka ilmast rääkida, mis siin muide on väga kiiresti muutuv. 24. veebruari õhtul sadas maha taas 4-5 cm lund ja talv tundus jällegi võimust võtvat, ent siis saabus neljaks päevaks kevad - ei ühtegi pilve taevas, 6-8 kraadi sooja ning kevadlilled õitsesid ning pooled taani tudengid otsustasid, et nüüd on juba nii soe, et jaki võib ära visata ja T-särgi väel ringi jalutada. Täna aga tuli kahjuks tüüpiline Taani "kevadilm" -1 kraadi ja vihmasajuga tagasi. Ilmast tahtsin ma tegelikult selle pärast rääkida, et mõned päevad tagasi kuulsin ka Taani vanarahvatarkuseid ilmaennustamise kohta. Kui Eestis on ilmaennustamisel tähtsal kohal metssiga (või rohkem selle põrn) ja seitsmevenna päev, siis siin on ilmaennustamise loomaks mäger ja tähtsaks päevaks 2. veebruar. Väidetavalt pidi 2. veebruaril mäger oma urust esimest korda peale talveund välja tulema kui tol päeval paistab päike, siis tuleb mäger oma urust välja ja kevad pidi algama varakult, kui aga taevas on pilved, nii et need tekitavad varjusid, siis pidi mäger oma varju kartes tagasi urgu pugema ning sinna veel seitsmeks nädalaks jääma. Muidugi arvake ära, kui kaua siis talv veel kestab, kes pakkus 7 nädalat, siis see on absoluutselt korrektne vastus, kuna kevade märgid pidid siis alles 7 nädala pärast ilmuma. Niipalju kui ma mäletan, siis 2. veebruaril oli päikest, aga oli ka pilvi, nii et pole õrna aimugi, kas see mäger sai urust välja või ronis ta veel seitsmeks nädalaks sinna tagasi. Veel eile tundus, et kevad algabki vara, aga täna ma selles enam nii kindel ei ole.
Veel viimaseks ääremärkuseks, et sel neljapäeval oli rahvusvaheline pannkoogipäev, mina igal juhul tähistasin seda vapramate kursusekaaslastega, kes leidsid oma graafikus aega pannkookide nautimiseks, aga teie minge veel suusatam, kuniks võimalik ning muidugi püsige ikka lainel!
Saturday, February 16, 2013
Julen
kirke
haven - aed
Fastelavn
Mu kallid lugejad, peale pikka ja kosutavat puhkust olen ma taas tagasi Aarhusis ja valmis jatkama postitustega elust Taanimaal. Kuna me oleme rahvusvahelised tudengid ja paljud meist elavad teisel pool ookeani (ääremärkusena, ka Lõuna-Ameerika jääb teisele poole ookeani), siis üritab kooli administratsioon anda oma parima, et meie eksamid mahuksid detsembrikuusse ja nii oleks kõigil tudengitel võimalus puhkus oma kodumaal veeta. Nii siis sain ma pikema puhkuse, kuna kool algab siin traditsiooniliselt 1.veebrualil, või sellele järgneval tööpäeval. Kursustel, kus rahvusvahelisi tudengeid ei õpi, on muidugi eksamid üldjuhul ikka jaanuarikuus, nagu see ka Tartu Ülikoolis kombeks on.
Veebruarikuu on põnev kuu, kuna selle esimesse poolde jääb kaks tähtpäeva, mida Läänemaailm üldiselt tähistab - vastlapäev ja valentinipäev muidugi. Seega täna räägin ma nende mõlema püha tähistamisest Taanis, või vähemalt Aarhusis, sest Kopenhaagen kuuldavasti tähistab mõlemat püha veidi entusiastlikumalt. Võtame siis ette vastlapäeva, mis sel aastal langes 12. detsembrile ja mida taanlased kutsuvad nimega Fastelavn - kõlab ju pisut nagu meie vastlad, aga traditsioonid on erinevad. Esiteks kestavad Taani vastlad kolm päeva ja mitte vaid ühe päeva, on vastla pühapäev, esmaspäev ja siis on valge teisipäev, mis võrdub meie vastlapäeva ja suure osa Lääneriikide nn. Pannkoogipäevaga. Aga mida siis tehakse Taanis vastlapäeval? Traditsiooniliselt peaks vastla-pühapäeval toimuma karneval linnades ja külades, mis viimasel ajal on muutunud suhteliselt laste pühaks, kuna lapsed peaksid end sel päeval kostümeerima ja jooksma ukselt uksele ja korraldama peo kas koolides või lasteaedades. Ma üritasin taanlastelt küsida, et mida teha tuleb, kui ukselt-uksele joostakse, aga vastuseks sain ma vaid, et nad ei tea, kuna pole sellest traditsioonist kunagi lapsena osa võtnud. Üldsegi tuli vastlapäeva kohta pärimine neile üllatusena - "see on ju väikeste laste püha, me ei tea sellest eriti midagi, nad vist koolis tähistavad seda, aga ma ei mäleta". Üks taanlanna mu kursuselt teadis siiski rääkida, et naabruskonna lapsed kogunevad kellegi juurde ja tavaliselt seotakse puu oksa külge komme täis tünn või vaat (see ei pea olema komme ääreni täis ega hiigelsuur, Taanis on ju magus nii kallis). Seda vaati tuleb siis puust keppidega peksta, kuni vaat puruks läheb ja kommid välja kukuvad ning see, kelle kepp viimasena terveks jääb, see kroonitakse kuningaks. Keegi ei suutnud paraku selgitada, kas kuningas saab ka rohkem komme kui teised. Too taanlanna aga selgitas mulle, et selle taga on traditsioon, et vanasti olla sinna vaati pandud must kass, kui kurja ja pimeduse sümbol, ning siis olla seda vaati pekstud nii kaua kui vaat läheb katki ja kass üldjuhul surma saab. Taanlased tunduvad üldjuhul nii sõbralikud, et ma ei oleks sellist barbaarset traditsiooni neist küll oodanud, kuid õnneks tänapäeval kassi enam vaati ei topita, vähemalt nii mulle kinnitati. Kahjuks ei leidnud ma kusagilt lapsi, kes oleksid õues vaati peksnud, nii et see traditsioon jäi mul siiski nägemata.
Lisaks vaadi tümitamisele olla siin veel teinegi traditsioon, mida ükski mu küsitletud taanlane muidugi ise jälle kogenud ei ole, kuid mille kohta leidub materjali ka internetis, nii et mu traditsioone teadva taanlanna ja netimaterjalide põhjal sain aru, et ka tänapäeval dekoreerivad lapsed koolis (enne vastlapäeva tavaliselt) kasevitsa (dekoreerimiseks võib kasutada paelu, linte, sulgi jne.) ja siis hommikul lähevad nad sellega vanemaid üles äratama, piitsutades kasevitsaga vanemate tekki ja lauldes sinna juurde traditsioonilist vastlalaulu. Hernesupi ja seajalgade söömisest selle päeva puhul ei olnud neil aimugi ja muidugi kelgutamas nad vastlapäeval ka ei käi, mis muidugi nende kliimat arvestades on täiesti arusaadav, kus sa ikka kelgutad kui piisavalt lund maas ei ole. Ometi on meil aga ka üks ühine traditsioon - fastelavnsboller, ehk vastlakuklid. Need näevad välja täpselt samasugused nagu meie vastlakuklidki, ainult et lisaks vahukoorele võib kuklite vahele panan ka moosi ja martsipani. Kukleid süüakse ka teisipäeval nagu meilgi, maitsesin ka ühe neist kuklitest ära ja võin öelda, et ka maitselt olid need täitsa meie vastlakuklite sarnased. Ometi aga tundub mulle, et Eestis on vastlapäev rohkem nähtav püha, inimesed on väljas ja kelgutavad, siin möödus see püha mulle peaaegu täiesti nähtamatuna, keegi ei rääkinud vastlatest ega teinud plaane, mida vastlapäeval ette võtta. Ausalt öelda ilma mu küsimusteta poleks ma isegi aru saanud, et on vastlapäev. Ka teised rahvused ei rääkinud eriti midagi vastlapäevast, ameeriklased väitsid, et see on religioosne püha, millega tähistatakse paastu saabumist, taanlased ise väitsid, et see on pimeduse üle võidu saavutamisele pühendatud aeg ja minu ainuke küsitletud lätlane ei saanud üldse aru millest ma rääkisin ja väitis, et neil seda püha ei olegi.
Kokkuvõtvalt siis - vastlapäev ei olegi siin nii põnev püha, kuna seda tähistavad ainult lapsed ja igaüks püüab väita, et nemad sellega seotud ei ole ja kui poelettidel valgeid kukleid poleks, võiks vastlapäeva siin rahulikult maha magada. Läheme nüüd aga teise püha juurde, mida meie teame rohkem sõbrapäeva nime all kui valentinipäevana. Veel väikeseks ääremärkuseks, ma ei ole veel üheski teises riigis kuulnud sõbrapäevast, kõik räägivad ikka valentinipäevast, nii ka Taanis. Eeldasin siis et valentinipäeva tähistamine võiks olla populaarsem kui vastlapäev, ent minu üllatuseks möödus seegi päev täiesti märkamatult, ei mingeid suuri südameid poeakendel ning poes, mida ma alati külastan ei leidunud üldse mingit valentinipäeva erikaupa. Kesklinnas võis siiski leida mõned südame kujukesed ja lillemüüjad tegutsesid ka tavapärasest veidi agaramalt, tahtsin koju valentinipäeva kaarti saata, aga sellist mul kahjuks kusagilt leida ei õnnestunud. Läksin siis jälle taanlastelt aru pärima, et kuidas nad seda püha tähistavad. Vastuseks sain, et see ei ole nende traditsiooniline püha, vaid midagi, mis on "tulnud Ameerikast", siinkohal tundub, et taanlased on samas seisus nagu meigi, kuna valentinipäev pole ka meie originaalne püha, ent Taanis tundub see olema veel vähem omaks võetud kui Eestis. Mõned taanlased siiski selgitasid mulle, et leidub ka neid, kes antud püha tõsiselt võtavad ja oma armsamale kingituse teevad. Enamus aga väitis, et seda päeva nad ei tähista ja üks Taani kutt ei teadnudki, et tol päeval valentinipäev oli. Igal juhul õhtul bussiga koju sõites nägin ma tütarlast kolme roosiga - ju siis mõni ikka tähistab siin ka valentinipäeva.
Nii kallid lugejad, nüüd olete jälle veidi targemad Taani traditsioonide osas, ma mainin veel, et käin nüüd võrkpalli mängimas ja kuna mu treener räägib ainult taani keeles, siis hakkab see kummaline keel mulle vaikselt veidi arusaadavamaks muutuma. Teie minge aga välja kelgutama ja püsige ikka lainel, peagi jälle uued lood!
Subscribe to:
Posts (Atom)