seekordne blogi ilmub tavapärasest hiljem, kuna nädalavahetus Kopenhaagenis ei andnud kuidagi aega ühtki rida online'il avaldada. Seekordne pealkiri on meelega intrigeeriv ja juttu tuleb tõepoolest kohtumisest Taani printsiga ja minu põnevast külaskäigust Christianiasse.
Kõigepealt aga tavapärasemad jutud - viimaks on ka Taanis kevad täies hoos, viimased paar nädalat on meil olnud sooja 10-16 kraadi vahel, see tähendab, et lumikellukesed ja krookused on juba närbumas ning nartsissid ja võililled on õide puhkenud ning marjapõõsastel on juba väikesed lehekesed otsa tulnud, ega siis kasedki enam kaugel ei tohiks olla. Siinkohal tasub mainida, et kui taanlastele on ääretult tähtis, milline nende kodu seestpoolt välja näeb, siis sama tähtis on neile ka majaümbrus. Bussiga kooli sõites on nii kena vaadata korrastatud ning erinevais lilleehteis aedu ning nädalavahetustel jookseb terve Aarhus ringi sületäite lillede, väikeste põõsaste ja puudega - kõik soovivad oma aedu veelgi kaunimaks muuta. Kevadel on siin aga ka paar väikest miinust, nimelt kui tuul on mere pealt, ehk siis idast, siis haiseb pool Aarhusi linna nagu üks suur pruunadru, või vähemalt mulle selgitati, et see olevat adru ja muidugi tuul ise on ka tihti probleemiks, mõnel päeval on tuul nii tugev, et jalgratturid peavad vaeva nägema, et mitte ratta seljast maha puhutud saada. Kõigest sellest hoolimata on kevad siin tõeliselt ilus aastaaeg ja õnneks saabub see siia ka veidi varem kui Eestisse.
Aga nüüd siis põhiteema juurde - minu seiklusterohke nädalavahetus Kopenhaagenis. Kõigepealt tuletaks teile meelde, et eelmisel sügisel liitusin ma organisatsiooniga Youth Goodwill Ambassadors Corps, mille raames ma põhimõtteliselt peaksin veenma tudengeid Eestist ja mujalt asuma õppima Taani, ma siiralt loodan, et olen mõne teist suutnud ka panna mõtlema õpingute peale siin pisut külmal ja tuulisel maal. Eelmisel nädalavahetusel toimus Kopenhaagenis mainitud organisatsiooni aastalõpukonverents, (akadeemilisest aastast on siin siiski jutt) kuhu olid kutsutud ka saadikud Aarhusist ja Aalborgist. Konverents ise toimus laupäeval ja pühapäeval, ent mina otsustasin juba reedel Kopenhaageniga tutvuma minna, sest ei viitsinud laupäeva hommikul kell 5 üles tõusta, et rongi peale jõuda ja hiljem kogu konverents suht magamata olekus mööda saata. Ausalt oli kurb vaadata oma grupikaaslasi vägisi püüdmas silmi lahti hoida, et mitte printsi kõne ajal magama jääda. Pealegi õnnestus mul niiviisi ka oma Tartuaegset sõbrannat Kristinit külastada, kes mulle lahkelt öömaja pakkus. Nii vahva oli üle pika aja taas oma tuttavaid külastada, nii et juttu jätkus hiliste õhtutundide või pigem vist varaste hommikutundideni välja.
Laupäeva ööseks oli meile korraldatud ööbimine ühes hostelis Kopenhaageni kesklinnas, mille eest me muidugi ise maksma ei pidanud ning samuti tegi organisatsioon meile välja rongipiletid Kopenhaagenisse ja tagasi. Konverents oli nagu tavalised konverentsid ikka, pisut liiga pikk ja kohati pisut liiga igav, ent antud konverentsi tõmbenumbriks oli kohtumine printsiga, kellele sai ka küsimusi esitada, hoolimata sellest, et küsimused printsile tuli eelnevalt organistsiooniga kooskõlastada ja viimane võttis endale ka vabaduse tudengite küsimused ümber sõnastada, nii et need kõlaksid intervjuu käigus ikka intelligentsete küsimustena. Muidugi ei olnud küsimusi võimalik esitada kõigil ja nii ei saanud mina kahjuks printsile ühtki küsimust esitada. Tõenäoliselt ei oleks ka minu küsimused läbinud organisatsiooni eeltsensuuri, kuna enamus küsimusi kõlas stiil, et kuidas ma suusaksin Taanit atraktiivsemalt oma kodukohas propageerida. Ma ei tea, ma loodan, et see blogi on Taanist ikka jätnud teile atraktiivse mulje, kui mitte, siis olen ma ka oma organisatsiooni sisepoliitikaga vastuolus ja pean lootma sellele, et kellelgi ei tuleks mõttesse seda teksti läbi Google Translatori lasta. Igal juhul pidas prints huvitava kõne, kus ta arutles Taani sise- ja välispoliitika üle, keskendudes tugevalt Taani rohelisele imidžilie, mille taga seisavad mitmed tuulegeneraatorite pargid, taanlaste loodustäästev jalgrattamentaliteet ja uued targad alternatiivenergia lahendused. Paratamatult liikus siinkohas minu mõte kehvasti soojustatud majadele ja sellest tulenevale energia raiskamisele, siinkohal siis ka minu soovitus Eesti arhidektidele, tulge Taani ja õpetage neid maju soojustama. Printsi Joachim ei ole kahjuks just kõige parem kõnemees, kuid sellegipoolest saan ma mainida, et olen kohtunud Taani printsiga.
Konverentsile järgnes buffet stiilis õhtusöök ühes kesklinna restoranis, kuhu saabusime küll loodetust hiljem, kuna konverentsiga samal ajal toimus Kopenhagenis Justin Bieberi kontsert, kuhu oli kokku tulnud meeletu hulk teismelisi ning seetõttu venitasid liiklusummikud söögiaega järjest kaugemale, ent andsid kogu bussitäiele põhjuse Justinit kritiseerida ja kiruda ning nii said paljud muidu võõrad inimesed ühtäkki tuttavateks.
Pühapäeval lõppes konverentsi teine osa peale lõunat ning suur osa võttis lennuki või rongi tagasi oma kodulinnadesse, ent meie otsustasime kolme rumeenlase ühe sakslase ja ühe hispaanlasega võtta ette avastusretke Kopenhaageni vaieldamatult kõige kuulsamasse paika Christianiasse. Üks Kopenhagenis resideeruv ameerika tudeng oli lahkesti nõus meile giidiks tulema ja aitama Christianiat avastada. Christiania on rajatud 1971. aastal vanale militaarkompleksile, kuhu kuni 1971. aastani puudus inimestel vaba sissepääs. Christiania asub kenas kohas sadama lähedal mere ääres vanadel mereväe bastionitel. Kuna valitsus selle linnaosaga kohe midagi ette ei võtnud, siis kolisid sinna kodutud ja peagi ka hipid, kes rajasid Kopenhageni linnavalitsusest sõltumatu ja iseseisvalt hakkama saava Christiania vabalinna. Christiania on 34 hektari suurune ning seal on präeguseks kusagil 900 püsielanikku, kellele lisanduvad veel lihtsalt hooajalised läbirändajad, kes vahel seal kuid peatuvad. Sellel pagal on pisut müstiline imidž, ning ma ootasin ausalt öeldes veidi ekstreemsemat kogemust, sest kõndides bastioni kõrgetel servadel ja vaadates alla pisut liiga räämas kommuunile tulin tahes-tahtmata mõttele, et kui Tartus Hiinalinnas legaliseerida kanep, siis olekski meil Eestis ka Christiania. Ainus erinevus on selles, et Christiania elanikud tundusid kuidagi rõõmsad ja hoolimata sellest, et kogu ümbruse kehvas seisus hooned maalisid pigem kujutelma vaesest agulist, kus iga hetk peaks keegi püstoli või noaga välja hüppama, siis Christiania naeratavad inimesed ja lõbus õhkkond ei tekitanud mingit hirmu sealviibimise ees. Kohe linnaväravatest sisse astudes nägin ma reaalelus just sellist pilti, mida ma Cristianiast olen kogu aeg ette kujutanud - väikese, rohkem kui pooleldi lagunenud ja võimalikult lilleliseks maalitud maja trepil istus võimsate rastapatside ja Jamaica mütsiga võimaliku Kuuba päritoluga mees ning suitsetas tõenäoliselt kanepit, nautis päikest ja kuulas vastasmaja trepil musitseerivat seltskonda. Pikem jalutuskäik Christianias annab siiski kirjuma pildi reaalsetest eluoludest, sest paljud inimesed on seal lihtsalt kodutud, kes elavad erinevatest materjalidest innovatiivsel stiilil kokku pandud majades, mida tihti ei saagi majadeks nimetada, kuna need sarnanevad lihtsalt hiiglasliku prügikastiga, õues mängivad pisut räpased ja poolpaljad lapsed jalgpalli, mis võib veel 1971. aastast pärineda - tundub nagu oleks sattunud India agulisse, kuigi tegelikult oled ühe rikkaima Euroopa pealinna südames. Paljud majad on kokku pandud lauajuppidest ja paljud majad on lihtsalt väga lagunevas seisus, ent masendava vaesuse pilt on peidetud rõõmsameelsete inimeste ja nende värvilste majade ja kunstipäraste aedade taha. Kogu soga seest paistavad siiski välja kunstipäraselt "disainitud" prügist skulptuuride ja muude kaunistustega muruplatsikesega aialapikesed ning ringi vaadates tekib arusaam, et tegemist on kommuuniga, kes hoolivad selle väljanägemisest ja käekäigust, kuna nad on koos otsustanud rajada skulptuurikesi ka linna niiöelda väljakutele ja bastioni servadele. Võiks öelda, et tegemist on korrastatud segadusega.
Ilmselgelt on Christiania peamiseks tõmbenumbriks fakt, et seal saab avalikult müüa kanepit, marihuanat ja veel kõiki neid taimseid kergemaid narkootikume, mille nimedega ma ilmselgelt kursis ei ole. Kangemad narkootikumid nagu heroiin ja kokaiin ning sünteetilised ained nagu extasy ja muud taolised narkootikumid ei ole vabas müügis. Kanepit ei pea seal sugugi mitte salaja diilerite käest ostma, vaid kõik käib täitsa avalikult - Christiania peatänav on täis väikesi poollagunenud letikesi, (nii nagu iga teise linna peatänav on täis suveniiride või maiustuste ja muu pudi-padi lette) kus müüakse kanepit ja teisi mainitud uimasteid, kõik letid on neid täis, võid osta juba valmis tehtud jointi (nagu sigarett) või võid selle ka ise endale koha peal meisterdada ning kes just suitsetada ei taha, see võib ka võtta kanepiküpsiseid või koogikesi. Sel päeval, kui ma Christianiat külastasin, oli erakordselt ilus päikesepaisteline päev ning sellisel päeval ei olegi tarvis kanepit osta, et pilve jääda, kuna kogu Christiania kohal laius rohkete suitsetajate tõttu põhimõtteliselt üks kanepipilv, eriti on seda tunda peaväljakul, kus on rohkesti pikniku pidavaid suitsetajaid ja seetõttu ei saa ka mina väga kindel olla, et ma sealt just täiesti kaines olekus lahkusin. Viimaks soovitan ma teil igal juhul külastada Christianiat kui te Kopenhagenisse satute. Sellega ma tänaseks ka lõpetan, soovin teile sooje päikesepaistelisi ilmu ja püsige ikka lainel!
No comments:
Post a Comment