YGWA Aastalõpu Konverents

Grupifoto konverentsil osalenud inimestest, ma olen ka kusagil  selles grupis.

Konverents

Kõik kuulavad põnevusega, mida printsil ja energia ja kliima ministril öelda on. Mina olen ka kuulajate seas.

Konverents

Üritasin ka retseptsiooni ajal printsiga koos pildile saada, nu peaaegu et õnnestuski, mina olen paremal ääres.

Prints

Taani Prints Joachim

Prints

Taani prints Joachim (see, kes troonile enne oma venda ja tema poegi ei saa) pidamas konverentsi kõnet. Prints ei ole üldse kuninglikult riides,  aga tema eesmärk oli näidata end pigem tavalise inimesena sel konverentsil.

Sadam

Vaade sadamale

Taani Kuninglik Raamatukogu

See asub kohe parlamendi taga.

Parlament

Taani Parlament lähivaates.

Parlament

Vaatasin üle ka Taani parlamendihoone.

Christiania

Christiania peavärav, see on ka kahjuks ainus pilt, mida võite näha sellest linnast, kuna Christianias endas on pildistamine keelatud. Lahkudes Christianiast on väraval silt, et te sisenete nüüd Euroopa Liitu, kuna Christiania ei pea end Euroopa Liitu kuuluvaks.

Christiania

Prints ja kanep - nädalavahetus Kopenhaagenis

Tere taas kallid blogihuvilised,
seekordne blogi ilmub tavapärasest hiljem, kuna nädalavahetus Kopenhaagenis ei andnud kuidagi aega ühtki rida online'il avaldada. Seekordne pealkiri on meelega intrigeeriv ja juttu tuleb tõepoolest kohtumisest Taani printsiga ja minu põnevast külaskäigust Christianiasse.

Kõigepealt aga tavapärasemad jutud - viimaks on ka Taanis kevad täies hoos, viimased paar nädalat on meil olnud sooja 10-16 kraadi vahel, see tähendab, et lumikellukesed ja krookused on juba närbumas ning nartsissid ja võililled on õide puhkenud ning marjapõõsastel on juba väikesed lehekesed otsa tulnud, ega siis kasedki enam kaugel ei tohiks olla. Siinkohal tasub mainida, et kui taanlastele on ääretult tähtis, milline nende kodu seestpoolt välja näeb, siis sama tähtis on neile ka majaümbrus. Bussiga kooli sõites on nii kena vaadata korrastatud ning erinevais lilleehteis aedu ning nädalavahetustel jookseb terve Aarhus ringi sületäite lillede, väikeste põõsaste ja puudega - kõik soovivad oma aedu veelgi kaunimaks muuta. Kevadel on siin aga ka paar väikest miinust, nimelt kui tuul on mere pealt, ehk siis idast, siis haiseb pool Aarhusi linna nagu üks suur pruunadru, või vähemalt mulle selgitati, et see olevat adru ja muidugi tuul ise on ka tihti probleemiks, mõnel päeval on tuul  nii tugev, et jalgratturid peavad vaeva nägema, et mitte ratta seljast maha puhutud saada. Kõigest sellest hoolimata on kevad siin tõeliselt ilus aastaaeg ja õnneks saabub see siia ka veidi varem kui Eestisse. 

Aga nüüd siis põhiteema juurde - minu seiklusterohke nädalavahetus Kopenhaagenis. Kõigepealt tuletaks teile meelde, et eelmisel sügisel liitusin ma organisatsiooniga Youth Goodwill Ambassadors Corps, mille raames ma põhimõtteliselt peaksin veenma tudengeid Eestist ja mujalt asuma õppima Taani, ma siiralt loodan, et olen mõne teist suutnud ka panna mõtlema õpingute peale siin pisut külmal ja tuulisel maal. Eelmisel nädalavahetusel toimus Kopenhaagenis mainitud organisatsiooni aastalõpukonverents, (akadeemilisest aastast on siin siiski jutt) kuhu olid kutsutud ka saadikud Aarhusist ja Aalborgist. Konverents ise toimus laupäeval ja pühapäeval, ent mina otsustasin  juba reedel Kopenhaageniga tutvuma minna, sest ei viitsinud laupäeva hommikul kell 5 üles tõusta, et rongi peale jõuda ja hiljem kogu konverents suht magamata olekus mööda saata. Ausalt oli kurb vaadata oma grupikaaslasi vägisi püüdmas silmi lahti hoida, et mitte printsi kõne ajal magama jääda. Pealegi õnnestus mul niiviisi ka oma Tartuaegset sõbrannat Kristinit külastada, kes mulle lahkelt öömaja pakkus. Nii vahva oli üle pika aja taas oma tuttavaid külastada, nii et juttu jätkus hiliste õhtutundide või pigem vist varaste hommikutundideni välja. 

Laupäeva ööseks oli meile korraldatud ööbimine ühes hostelis Kopenhaageni kesklinnas, mille eest me muidugi ise maksma ei pidanud ning samuti tegi organisatsioon meile välja rongipiletid Kopenhaagenisse ja tagasi. Konverents oli nagu tavalised konverentsid ikka, pisut liiga pikk ja kohati pisut liiga igav, ent antud konverentsi tõmbenumbriks oli kohtumine printsiga, kellele sai ka küsimusi esitada, hoolimata sellest, et küsimused printsile tuli eelnevalt organistsiooniga kooskõlastada ja viimane võttis endale ka vabaduse tudengite küsimused ümber sõnastada, nii et need kõlaksid intervjuu käigus ikka intelligentsete küsimustena. Muidugi ei olnud küsimusi võimalik esitada kõigil ja nii ei saanud mina kahjuks printsile ühtki küsimust esitada. Tõenäoliselt ei oleks ka minu küsimused läbinud organisatsiooni eeltsensuuri, kuna enamus küsimusi kõlas stiil,  et kuidas ma suusaksin Taanit atraktiivsemalt oma kodukohas propageerida. Ma ei tea, ma loodan,  et see blogi on Taanist ikka jätnud teile atraktiivse mulje, kui mitte, siis olen ma ka oma organisatsiooni sisepoliitikaga vastuolus ja pean lootma sellele, et kellelgi ei tuleks mõttesse seda teksti läbi Google Translatori  lasta. Igal juhul pidas prints huvitava kõne, kus ta arutles Taani sise- ja välispoliitika üle, keskendudes tugevalt Taani rohelisele imidžilie, mille taga seisavad mitmed tuulegeneraatorite pargid, taanlaste loodustäästev jalgrattamentaliteet ja uued targad alternatiivenergia lahendused. Paratamatult liikus siinkohas minu mõte kehvasti soojustatud majadele ja sellest tulenevale energia raiskamisele, siinkohal siis ka minu soovitus Eesti arhidektidele, tulge Taani ja õpetage neid maju soojustama. Printsi Joachim ei ole kahjuks just kõige parem kõnemees, kuid sellegipoolest saan ma mainida, et olen kohtunud Taani printsiga. 

Konverentsile järgnes buffet stiilis õhtusöök ühes kesklinna restoranis, kuhu saabusime küll loodetust hiljem, kuna konverentsiga samal  ajal toimus Kopenhagenis Justin Bieberi kontsert, kuhu oli kokku tulnud meeletu hulk teismelisi ning seetõttu venitasid liiklusummikud söögiaega järjest kaugemale, ent andsid kogu bussitäiele põhjuse Justinit kritiseerida ja kiruda ning nii said paljud muidu võõrad inimesed ühtäkki  tuttavateks. 

Pühapäeval  lõppes konverentsi teine osa peale lõunat ning suur osa võttis lennuki või rongi tagasi oma kodulinnadesse, ent meie otsustasime kolme rumeenlase ühe sakslase ja ühe hispaanlasega võtta ette avastusretke Kopenhaageni vaieldamatult kõige kuulsamasse paika  Christianiasse. Üks Kopenhagenis resideeruv ameerika tudeng oli lahkesti nõus meile giidiks tulema ja aitama Christianiat avastada. Christiania on rajatud 1971. aastal vanale militaarkompleksile, kuhu kuni 1971. aastani puudus inimestel vaba sissepääs. Christiania asub kenas kohas sadama lähedal mere ääres vanadel mereväe bastionitel. Kuna valitsus selle linnaosaga kohe midagi ette ei võtnud, siis kolisid sinna kodutud ja peagi ka hipid, kes rajasid Kopenhageni  linnavalitsusest sõltumatu ja iseseisvalt hakkama saava Christiania vabalinna. Christiania on 34 hektari suurune ning seal on präeguseks kusagil 900 püsielanikku, kellele lisanduvad veel lihtsalt hooajalised läbirändajad, kes vahel seal kuid peatuvad. Sellel pagal on pisut müstiline imidž, ning ma ootasin ausalt öeldes veidi ekstreemsemat kogemust, sest kõndides bastioni kõrgetel servadel ja vaadates alla pisut liiga räämas kommuunile tulin tahes-tahtmata mõttele, et kui Tartus Hiinalinnas legaliseerida kanep, siis olekski meil Eestis ka Christiania. Ainus erinevus on selles, et Christiania elanikud tundusid kuidagi rõõmsad ja hoolimata sellest, et kogu ümbruse kehvas seisus hooned maalisid pigem kujutelma vaesest agulist, kus iga hetk peaks keegi püstoli või noaga välja hüppama, siis Christiania naeratavad inimesed ja lõbus õhkkond ei tekitanud mingit hirmu sealviibimise ees. Kohe linnaväravatest sisse astudes nägin ma reaalelus just sellist pilti, mida ma Cristianiast olen kogu aeg ette kujutanud - väikese, rohkem kui pooleldi lagunenud ja võimalikult lilleliseks maalitud maja trepil istus võimsate rastapatside ja Jamaica mütsiga võimaliku Kuuba päritoluga mees ning suitsetas tõenäoliselt kanepit, nautis päikest ja kuulas vastasmaja trepil musitseerivat seltskonda. Pikem jalutuskäik Christianias annab siiski kirjuma pildi reaalsetest eluoludest, sest paljud inimesed on seal lihtsalt kodutud, kes elavad erinevatest materjalidest innovatiivsel stiilil kokku pandud majades, mida tihti ei saagi majadeks nimetada, kuna need sarnanevad lihtsalt hiiglasliku prügikastiga, õues mängivad pisut räpased ja poolpaljad lapsed jalgpalli, mis võib veel 1971. aastast pärineda - tundub nagu oleks sattunud India agulisse, kuigi tegelikult oled ühe rikkaima Euroopa pealinna südames. Paljud majad on kokku pandud lauajuppidest ja paljud majad on lihtsalt väga lagunevas seisus, ent masendava vaesuse pilt on peidetud rõõmsameelsete inimeste ja nende värvilste majade ja kunstipäraste aedade taha. Kogu soga seest paistavad siiski  välja kunstipäraselt "disainitud" prügist skulptuuride ja muude kaunistustega muruplatsikesega aialapikesed ning ringi vaadates tekib arusaam, et tegemist on kommuuniga, kes hoolivad selle väljanägemisest ja käekäigust, kuna nad on koos otsustanud rajada skulptuurikesi ka linna niiöelda väljakutele ja bastioni servadele. Võiks öelda, et tegemist on korrastatud segadusega. 

Ilmselgelt on Christiania peamiseks tõmbenumbriks fakt, et seal saab avalikult müüa kanepit, marihuanat ja veel kõiki neid taimseid kergemaid narkootikume, mille nimedega ma ilmselgelt kursis ei ole. Kangemad narkootikumid nagu heroiin ja kokaiin ning sünteetilised ained nagu extasy ja muud taolised narkootikumid ei ole vabas müügis. Kanepit ei pea seal sugugi mitte salaja diilerite käest ostma, vaid kõik käib täitsa avalikult - Christiania peatänav on täis väikesi poollagunenud letikesi, (nii nagu iga teise linna peatänav on täis suveniiride või maiustuste ja muu pudi-padi lette) kus müüakse kanepit ja teisi mainitud uimasteid, kõik letid on neid täis, võid osta juba valmis tehtud jointi (nagu sigarett) või võid selle ka ise endale koha peal meisterdada ning kes just suitsetada ei taha, see võib ka võtta kanepiküpsiseid või koogikesi. Sel päeval, kui ma Christianiat külastasin,  oli erakordselt ilus päikesepaisteline päev ning sellisel päeval ei olegi tarvis kanepit osta, et pilve jääda, kuna kogu Christiania kohal laius rohkete suitsetajate tõttu põhimõtteliselt üks kanepipilv, eriti on seda tunda peaväljakul, kus on rohkesti pikniku pidavaid suitsetajaid ja seetõttu ei saa ka mina väga kindel olla, et ma sealt just täiesti kaines olekus lahkusin. Viimaks soovitan ma teil igal juhul  külastada Christianiat kui te Kopenhagenisse satute. Sellega ma tänaseks ka lõpetan, soovin teile sooje päikesepaistelisi ilmu ja püsige ikka lainel! 

Fødselsdag - Sünnipäev

Peaaegu oleksin unustanud rääkida veel ühest meile võõrast Taani kombest - nimelt on taanlastel oluline verstapost 25. sünnipäev. Kui inimene ei ole oma 25ndaks sünnipäevaks veel abielus või kihlunud, siis on sünnipäevakülalistel õigus sünnipäevalast kaneeliga üle valada. See on siin äärmiselt populaarne traditsioon. Me otsustasime oma rahvusvahelist sõpra säästa ja kinkisime talle vaid kaneeliga üle valatud koogikese. Nagu pildilt näha, siis Taani lipp on sünnipäevakoogi kohustuslik osa. 

Forårsblomster- Kevadised lilled

Japp, kevad on käes, krookused õitsevad igal pool!

Godt Påske!

Kallid blogihuvilised, kes te veel jaksate seda kaootiliselt kulgevat blogi jälgida, lihavõtted on  ammu möödas ja ma pole ikka veel blogi täiendanud! Milline pettumus, kuid oma õigustuseks võin öelda vaid, et olin lihavõttepühade ajal hoopis kodus mune värvimas. Taanis kestavad ju lihavõtted palju  kauem kui meil Eestis, nii et mul  õnnestus pea nädal kodus veeta. Taanis on lihavõtte-esmaspäev või lihavõttepühade teine püha - kuna ma pole kirikupühadega just kõige paremini kursis ja kuna me seda Eestis ei tähista, siis ma ei oska ka antud püha kuidagi teistmoodi nimetada - samuti punane päev, mil ametiasutused ja enamus poode jäävad suletuks. Lisaks on lihavõttepühade aegu ka ülikoolis nädalane paus, ainult et meie õppeala administratsioon suutis seegi kord näidata organiseerimatuse tipptaset ja ei suutnud kõikide loengute puhkepausi ühe nädala sisse paigutada ning seetõttu ei olnud minu kevadine paus just täielikult nädala pikkune. 

Hoolimata sellest, et ma lihavõttepühi Taanis ei veetnud, otsustasin ikkagi veidi lähemalt uurida nende pühade kohta. Mida siis teevad taanlased lihavõttepühade aegu? Mune nad ei värvi, sest neid saab ka värvitud kujul poest osta, või vähemalt minu  kursusekaaslastest taanlased ei värvi mune, kogu Taani rahva nimel ma siin rääkida siiski ei saa. Lihavõttepühad tunduvad olevat kõige huvitavamad just laste jaoks, sest neile korraldatakse Ameerika stiilis peidetud värviliste šokolaadimunade otsimismänge - taas kord võivad pühapäeva hommikul koguneda pered kellegi poole ja korraldada koos vahva ürituse lastele. Minu kursusekaaslastest enamus väitis, et nad lähevad lihavõttepühade ajal oma perele külla, tavaliselt vähemalt pühapäeval, sest siis toimub ühine õhtusöök, mängud lastele või lihtsalt suguvõsa koosviibimine. Lihavõttepühade ajal õitseb jõudsalt ka kapitalism, ning poed on  lihavõtteteemalist kaupa kuhjaga täis, sest taanlastele on tähtsad nende kodud, mis tuleb pühade puhul kenasti tibukeste ja värviliste munadega dekoreerida, samuti on tähtis kellelegi külla minnes kaasa võtta suur värvilisse pakendisse mässitud šokolaadimuna ning lisaks tuleb ju ka lastele munadejahi jaoks kuhjaga väikesi värvilisi šokolaadimune varuda. Üldiselt ega Taani lihavõtte pühad palju Eesti omadest ei erinegi, kirikus käib sel perioodil ikkagi vaid  tõsiusklik osa rahvast ja seegi pole väga suur. 

Enne lihavõttepühi oli ju ometi ka naistepäev ning ma usun, et minu naislugejad ei andesta mulle, kui ma antud tähtpäeva kas või mõne sõnagagi ei maini. Taani poliitikas - nii sisepoliitikas kui ka välispoliitikas on naiste õiguste teema äärmiselt tähtsal kohal, kuna riik on endast kujundanud soolise võrdõiguslikkuse eest võitleja imidži. Siin on palju  erinevaid naisteorganisatsioone, kes võitlevad naiste õiguste eest nii kodumail kui ka väljaspool Taani piire. Emantsipeerunud põhjamaade naise kuvandi kultiveerimine Taani ühiskonda ja rahvusvahelisele areenile on muutnud ka naistepäeva tähendust kogu riigis. Naistepäeva ei tähistata siin kui  naistepäeva vaid kui naiste õiguste eest võitlemise päeva, mil naistele lillede toomine võrdub ülima solvangu ja šovinismiga. Sel päeval korraldavad naiste õiguste eest võitlevad organisatsioonid oma kampaaniaid nii koduste kui ka välismaiste probleemide lahendamiseks, korraldatakse ka avalikke loenguid naiste olukorrast Taanis ja mujal maailmas. Mu kursusekaaslane väitis täie tõsidusega, et see on päev mil iga naise kohus on minna barrikaadidele võitlema naiste õiguste eest ning et selles päevas ei saa olla midagi roosat, lillelist või  mingeid šokolaadikarpe, sest õige taani naine ei saa ju ometi naeratada ja lilli vastu võtta kui samal ajal naised mujal maailmas kannatavad meeste šovinistliku kohtlemise all. Samas tunnistas ta ka et neil on riigis probleem meestest välistudengitega, kes ei saa aru, et naine saab ise ukse lahti ja oma rasked kohvrid treppidest üles tassitud, kuna viimased kipuvad naisi abistama ja nende vastu viisakad olema ega saa aru järgnevast feministlikust solvangutevalangust. Nii ma siis sel päeval ühtki lilleõit kellegi  käest ei saanud ning ausalt öeldes tundus see veidi nukker ning pani mõtlema, kas feministid oma nõudmistes ehk liiga pimedateks fanaatikuteks ei muutu, kes igas olukorras vaid šovinistlikke motiive näevad. 

Viimaks tahaks veel kallitele Eesti lugejatele, kes te veel endiselt talverõõmusid naudite mainida, et selle nädala alguses nägin ma esimest liblikat, viimase nädala on siin paistnud päike ja temperatuur on valdavalt ikka pluss-poolel püsinud ning lumi on ka kadunud, krookused, sinililled ja siniliiliad on täies õites ja lumikellukesed hakkavad juba vaikselt närtsima. Lisaks on kevad ka paljud taanlased talveunest üles äratanud, kuna tänavakohvikute terassid on täitunud inimestega ning eile öösel kusagil 3 paiku helises mu uksekell, ukse tagant leidsin ma kaks oma naabrit, keda mul pole veel kunagi näha õnnestunud ja kelle olemasolus ma juba kahtlema olin jõudnud hakata. Ega naabritel muud suurt öelda olnudki, kui  et nad on minu naabrid ja nad olla eile viimaks selle peale tulnud et tahavad end mulle tutvustada, ehk siis sain teada nende nimed ja juba nad olidki kadunud. Selle väikese seigaga ma selleks korraks ka lõpetan, kuid teie mu kallid lugejad püsige endiselt sel korrapäratul lainel ja pange vahtrad jooksma, küll  siis ka kevad kiiremini tuleb!