Aarhus campus

Ülevaade Aarhusi linnale ja ülikooli campusele. Sadamakraana vist ikka jääb Toomkirikule kõrguses alla, aga nagu näha siis kõrghooneid tegelikult ei ole. Tasub  välja uurida miks.

Universitet

See on minu ülikooli aula. Sellised näevad välja ka paljud Aarhusi majad ja enamus ülikooli hooneid. Ülikooli hooned on  kaetud sellise roniva rohelise taimega, et siis maja ei ole keskelt rohelistest tellistest, vaid see on  taim. Kõik majad Aarhusis ei ole siiski taimedesse mattunud.

Peamine liiklusvahend

Jalgratas on taanlaste peamine liiklusvahend, sõidavad nii naised dressides, mehed ülikondades kui ka emad kahe lapsega. Auto omamine on lihtsalt liiga kulukas Taanis ja rattaga on mugav ja kiire ühest kohast teise liikuda. Jalakäia ja autojuht peavad olema ettevaatlikud  - taanlased kihutavad ratastega ikka päris kiirelt ringi ja paljude suurte teede peal on ääres jalgrattarada nagu meil on näiteks bussirada, aga jalgrattarada muidugimõista on kitsam.

Malmö

Siin on väike näide Malmö vanalinna tänavast ja sellest kuidas Malmös armastatakse Kibuvitste ja tokkroosidega maju kaunistada.

Rootsi

Kindluse varemed Vätterni järve kaldal, ilm on ilus ja soe, eemal on piknikukoht toolide ja lauga, siin  söön ma hilist lõunat. Kindlus ise on ehitatud 17. sajandil ja enne kindluse funktsioonide täitma hakkamist pidi temast saama uhke võõrastemaja.

Jõudsin pärale!

Sellest on nüüd viis päeva kui laev võttis suuna Rootsi poole ja mind endaga järjekordsele seiklusele viis. Kallid lugejad, ma olen jõudnud pärale oma sihtkohta Aarhusi ja võin teiega jagada esmaseid muljeid Taanist ja oma uuest kodulinnast Aarhusist. Kõigepealt aga mõne sõnaga minu pikast rännakust, mis küll jah kestis kaks päeva. Esimesel päeval Stockholmi jõudnuna ootas mind ees pea 650 km sõitu Malmösse, kus otsustasin teha esimese ööbimise. Rootsi poolekssõitmine võib olla suhteliselt pikk ja igav, maastik ei muutu, kiirtee on enamasti sirge ja järgmise kurvi taga ootab jälle pikk sirge teelõik ning kui raadio on katki, siis mägib sama plaat juba kuuendat korda. Otsustasin teha pikema peatuse just veidi enne Jönköpingisse sissesõitu ja mul vedas asukohaga suurepäraselt, kuna minu peatus oli täiesti juhuslikult hiiglasliku Vätterni järve kõrgel kaldal, millele oli 17. sajandil rajatud kena väike kindlus, mille varemed on veel suhteliselt hästi püsinud. Oma asukoha ilust ei saanud ma enne aru kui olin vallidega piiratud parklast tankla poe teisele korrusele jõudnud. Hiljem sain aru, et ka sõitjale avaneb järsku  väga kena vaatepilt, olles sõitnud pikalt vaid üksluise metsa vahel tuleb järgmise kurve tagant pika igava teelõigu asemel hoopis nähtavale sügaval all orus laiuv hiiglaslik järv - justkui oleks randa jõudnud. 

Esimese öö võõral pinnal  veetsin Sireti juures, kes tutvustas mulle Malmöt - tegemist on kauni ja kiirelt areneva Rootsi linnaga, mis on ehk pisut väiksem kui Tallinn. Malmö on arhitektuuriliselt huvitav ja pisut ebarootsilik linn, mis püüdleb kergelt Saksa linnade ja lõunamaade välimuse poole. Linn  on väga roheline (taimed mitte tuuleenergia) ja paljud vanalinna tänavatel asuvad majad on dekoreeritud suurte kibuvitstapõõsaste ja võimsate tokkroosidega. Hakkas juba pisut kahjugi, et sellest linnast edasi  minna tuleb.  Mul on väga hea meel, et mul leidub tuttavaid nii paljudes linnades, kes on lahkelt nõus öömaja pakkuma. Veel kord suur aitäh Siretile. 

Võimas ja kallis (rahaliselt) sild ja tunnel ning ma olingi Københavnis (Kopenhagen muidugi), kust edasi ootas veel kaks sama võimsat, ent õnneks rahaliselt odavamat silda ja üks saar, ning taas tekkis ühendus mandrieuroopaga Jüüti poolsaarel. Taani on väga madal maa, kus ei ole mägesid, või vähemalt nii olen ma Taanit ette kujutanud ent ometigi õnnestus mul elama kolida just Taani mägedesse. Aarhus asub mägisemal alal, muidugi Taani mõistes mägisemal - tegelikult oleks nagu Haanja kõrgustikule sattunud, ainult et künkad on  pisut kõrgemad. Aarhus on ehk Tallinnast veidi suurem sadamalinn, mille arhitektuur  esindab täielikult Jüüti poolsaarele ja Taanile omast  arhitektuuri. Punastest tellistest massiivsed ent ometigi madalad, suhteliselt väikeste akendega majad ning selles linnas ei pürgi praktiliselt keegi kõrgustesse, nii  et kõige kõrgem torn kuulub vist kas sadama kraanale või Toomkirikule. Sadam on siin muide võimas, hõlmates pea 1/10 linnast. Linn ise on aga armas, eriti vanalinn, millest läbi jookseb väike kanal ning linn ise on täis rahvast ja elu nagu suurlinnad. 

Öömaja enne oma ühikasse sissekolimist õnnestus mul leida ühe väga lahke poliitikateadlasest Taani tüdruku Kareni juures, kelle leidsin internetist rahvusvaheliste tudengite portaalist. Vahel võib ka õnne olla, kuna too  tüdruk elab vaid 10 min kaugusel ülikoolist ja lubab mul terve nädala enda juures ööbida, kuni saan kätte oma ühikavõtmed. 

Ülikoolil on siin oma campuse ala, ehk kõik hooned on ühes kohas koos ja ei ole vaja kuhugile teise linnaotsa ronida nagu seda Tartus nii mõnigi kord ette võtta tuli. Administratiivasjad muidugi ei kulge nii roosiliselt nagu ühelt põhjamaa heaoluriigilt võiks loota, kuna siiani ei ole me kätte saanud tudengikaarte ja nende kõige tähtsama asja CPR numbri kättesaamine venib ka pikalt. CPR number või CPR kaart on Taanis hädavajalikud, kuna vaid sellega saab laenutada raamatuid raamatukogust, kasutada spordisaale või nagu osad tudengid teavad rääkida, siis läheb CPR kaarti vaja ka poest filmi laenutamiseks. See on midagi  sarnast siis siin meie ID kaardile, mis lihtsalt peab olemas olema, kuid mille mina saan alles kuu aja pärast. Kuna kõik sõltub  CPR numbrist, siis on meil  ajutine CPR number, mis aga kahjuks ei täida kõiki ülesandaeid ja ausalt öeldes ei saa siin ei ülikool ega keegi väga täpselt aru, mida see ajutine CPR number siis õigupoolest teha lubab. Kerge segadus Belgia moodi võiks selle kõige peale öelda. Hetkel tunduvad Taanlased ka kehvade organisaatoritena, kuna CPRi numbri taotluse esitamiseks suutsid nad panna kõik tudengid ühel päeval ootama ühte järjekorda, et rääkida kaks sõna linnavalitsuse esindajatega, anda ära dokumendid ja panna õigesse kohta allkiri. Mina ootasin järjekorras näiteks 3 tundi, ent mõni õnnetum tudeng ootas ka 4. 

Aarhusi linn otsustas tervitada oma uusi ja tagasipöörduvaid tudengeid suure koolialguse peoga Tivolis, mis muidugi oli tasuta - atraktsioonid küll mitte, aga nad olid Tivolisse üles pannud lava bändidega ning ka atraktsioonide pileti võis päris odavalt saada. Öösel bussiga koju minnes kohtasin kolme tudengit Gröönimaalt, kes selgitasid mulle veidi Taani ja Gröönimaa suhteid. See et Gröönimaa kuulub Taani alla ei  tule vist kellelegi üllatusena,  kuid 1979 said nad oma kohaliku valitsuse ja 2008. aastast alates saab Gröönimaa kohalik valitsus järkjärguliselt rohkem vabadust Taani valitsusest seda näiteks välissuhete ja julgeoleku  vallas ning sellega koos väheneb ka Taani toetus Gröönimaa majandusele. Kuidas see kõik aga tudengitesse puutub? Gröönimaa tudengid nimelt räägivad oma kohalikku keelt ja Taani keelt ning Taani valitsus väljastab neile rohkelt stipendiume, et nad tuleksid Taani õppima. Nii on ka meie kursusel üks poiss Gröönimaalt ja mina olen oma elus kohanud kedagi, kes on sellelt jäiselt saarelt pärit. 

Professorid tunduvad huvitavad ja loengud ise tõotavad ka põnevad tulla, nii et seda osa ma ootan huviga ja hoolimata kohutavast administratiivkatastroofist olen ma siiani ikkagi oma ülikoolivalikuga rahul. Ma olen kohanud oma klassikaaslasi ja nad kõik on väga huvitavate taustadega inimesed erinevatest riikidest, kellel kõigil on üks ühine joon - nad kõik on teinud kas praktikat, tööd või erasmuse programmi kusagil välisriigis. Mõni lausa Aafrika südames ja suur osa on nagu minagi teinud lausa kaks üliõpilasvahetusprogrammi. Ma olen siis jõudnud vist täiesti omasuguste inimeste hulka, või vähemalt sarnaste püüdlustega inimeste hulka. 

Täna oli ka minu esimene Taani keele tund - Taani keel on päris keeruline, kõlab omapäraselt nagu räägiks kartul suus, nagu nad ise öelda tavatsevad. Nüüd tuleb ka see keel selgeks saada, hetkel käin ma poodides ja tänavatel või ametiasutustes ringi veel nagu võõramaalane, kasutan vaid inglise keelt, kuid õige pea püüan praktikasse panna oma Taani keele oskused ning aasta pärast loodan juba ilusasti keelest aru saada. 

Tänaseks ma lõpetan,  järgmist postitust tuleb tõenäoliselt kauem oodata, sest head ajad internetiühendusega saavad mõne päeva pärast läbi ja siis ma ei tea, millal jälle blogima pääsen. 

Seniks mu kallid lugejad, nautige sügist - sügis siin on muide heitlik, mõned päevad sajab, mõned on soojad ent päeva jooksul  võib olla soe, nii et tahaks T särki kanda, kuid siis järsku on nii külm, et sooviks sügismantli selga panna. Ilma mantlita seega välja minna ei tasu, eriti kui jääd kauemaks välja. Taanikeele õppejõud rääkis meile täna Taani sügisest, et meil on 5 sügiskuud- september, oktoober, november, november, november ja siis lõpuks tuleb detsember, pime sügis pidi pikalt venima. Ent teie nautige sügist ja püsige ikka lainel! 

Neljat korda võõrsil!

Neljat korda väljarändaja võib end vist lausa maailmaränduriks nimetada! Nüüd kui sügis juba esimesed puulehed kollaseks on värvinud, on aeg ka minul, nagu see juba tavaks on saanud, oma kotid kokku pakkida ja taas Eestimaa seljataha jätta. Sedapuhku on siis minek Taani ja tähtsalt magistrandina:). Mul õnnestus sisse saada Aarhusi Ülikooli International Studies programmile - õnnestus on siinkohal vist isegi  vale sõna, paljud võivad öelda, et teisiti lihtsalt polekski see olla saanud. Aga igal juhul ootab mind nüüd ees kaks aastat õpinguid Taani linnas nimega Aarhus ja see blogi, kallid sõbrad, saab keskenduma Taanile - inimestele, ühiskonnale, igapäevaelule, erinevatele sündmustele, Aarhusi arhitektuurile ja veel paljulegi muule. Teisalt saab see keskenduma ka minule endale ja mu õpingutele ülikoolis. Reeglid on samad, mis minu kõikide teistegi blogide korral - kõigest  räägime ausalt, midagi välja ei mõtle ja mis kõige tähtsam, teie mu kallid lugejad, saate alati määrata selle blogi kurssi esitades küsimusi  ja soovitades mõnd teemat. Seegi kord võtsin  ette blogimise, kuna on hea teada, et seal kusagil on keegi, kes loeb ja elab mulle mu tegemistes kaasa, samas on aga ka hea lihtsalt ilma kedagi tüütamata oma mõttemöla avaldada. 

Taustaks mängib kergelt rootsi aktsendiga jazzbänd ja esimesed ehitajavälimusega mehed on end juba baarileti ääres purju joonud - seekord ei ole mingit lennukit, vaid lahkun laevaga ja see esimene postitus tulebki otse MS Baltic Queeni  pardalt. Kõigepealt Rootsi ja siis viib mu väike masin mind ehk ilusasti läbi Rootsi Taani. Rootsis on plaanis ööbida oma tuttava, Sireti, juures ja siis edasi Taani  poole sõita, kuna 1000 km üksi ikka ühe päevaga ei läbi. Siinkohal suur tänu Siretile, et ta on nõus mind vastu  võtma. Edasi tuleb tundmatus, kuna võtmed oma ühikasse saan ma kätte alles 3.septembril, siis ülejäänud päevad tuleb elada heatahtlike inimeste juures. Tundmatu on ka terve Taani  riik minu jaoks. Hetkel suudan ma iseloomustada Taanit vaid kui riiki, mis on löödud rohelise mõtteviisiga, kuna nad lihtsalt kummardavad jalgrattaid ja ülima võrdsuse ja õiglusega, kuna vaid neil, kes on piisavalt kaua oodanud ühikajärjekorras on võimalik saada ühikakoht Aarhusi kesklinna, mina pean sedapuhku  paraku leppima äärelinnaga või pigem eeslinnaga. Taaniga seostub mulle ka lakkamatu vihmasadu,  sest ilmateadet vaadates on  Taani kohal alati mingi  kohutav tsüklon, mis vihma valla päästab, ma loodan väga et mu kingad ja vihmavari peavad vastu. 

Seekord ei tunne ma ka kohalikku keelt ja minu õnnetuseks armastavad taanlased ka kõiki oma ülikooliga seotud netilehti vaid taanikeelsena esitada, nii  et keele selgekssaamine peab olema prioriteediks. Taanlased on siin vastutulelikud, erinevalt Rootsi ülikoolidest pakuvad nemad tasuta taanikeele tunde kõigile rahvusvahelistele tudengitele ja mitte ainult väljastpoolt euroliitu Taani õppima asunutele. 

Ega siin alustuseks rohkemat öelda pole ka, pilte ja järgmist postitust võib oodata ehk pisut rohkem kui nädala pärast, kuna alles siis olen saanud sisse kolida oma ühikasse ja olen ehk võimeline teile kirjeldama oma esimesi nädalaid ja seiklusi lahkete või mitte nii lahkete inimeste juures. Algus on paljulubav - minu kajutikaaslasteks siin laeval on peale kahe toreda naise veel ka kaks väikest toredat koera, aga mis seal ikka seltsis ju segasem. Ühtlasi kasutan seda postitust ka selleks,  et vabandada kõigi oma sõprade ja tuttavate ees, et ma ei korraldanud lahkumispidu, või pigem rändamaminemise  pidu, sest lahkumispidu kõlab nagu liiga lõplikult. Pidu jäi ära, kuna neljat korda tundus imelik kõiki kokku kutsuda ja selgitada, et ma nüüd jälle lähen, niikuinii ei jää  see ka mu viimaseks minekuks. Viimaks mul on ka kahju, et pidin nii kiirelt ära tõttama, et need, kes mind Tallinna saatma tulid, said vaid kiired kallistused, aga ootan teid Taani külla ja luban siis paremat vastuvõttu. 

Seniks mu kallid lugejad, tõuske lainele, sest nii see on, uus laine on end lahti rullinud ja veereb nüüd julgelt ja võimsalt vastu tundmatule rannale.