Jõudsin pärale!

Sellest on nüüd viis päeva kui laev võttis suuna Rootsi poole ja mind endaga järjekordsele seiklusele viis. Kallid lugejad, ma olen jõudnud pärale oma sihtkohta Aarhusi ja võin teiega jagada esmaseid muljeid Taanist ja oma uuest kodulinnast Aarhusist. Kõigepealt aga mõne sõnaga minu pikast rännakust, mis küll jah kestis kaks päeva. Esimesel päeval Stockholmi jõudnuna ootas mind ees pea 650 km sõitu Malmösse, kus otsustasin teha esimese ööbimise. Rootsi poolekssõitmine võib olla suhteliselt pikk ja igav, maastik ei muutu, kiirtee on enamasti sirge ja järgmise kurvi taga ootab jälle pikk sirge teelõik ning kui raadio on katki, siis mägib sama plaat juba kuuendat korda. Otsustasin teha pikema peatuse just veidi enne Jönköpingisse sissesõitu ja mul vedas asukohaga suurepäraselt, kuna minu peatus oli täiesti juhuslikult hiiglasliku Vätterni järve kõrgel kaldal, millele oli 17. sajandil rajatud kena väike kindlus, mille varemed on veel suhteliselt hästi püsinud. Oma asukoha ilust ei saanud ma enne aru kui olin vallidega piiratud parklast tankla poe teisele korrusele jõudnud. Hiljem sain aru, et ka sõitjale avaneb järsku  väga kena vaatepilt, olles sõitnud pikalt vaid üksluise metsa vahel tuleb järgmise kurve tagant pika igava teelõigu asemel hoopis nähtavale sügaval all orus laiuv hiiglaslik järv - justkui oleks randa jõudnud. 

Esimese öö võõral pinnal  veetsin Sireti juures, kes tutvustas mulle Malmöt - tegemist on kauni ja kiirelt areneva Rootsi linnaga, mis on ehk pisut väiksem kui Tallinn. Malmö on arhitektuuriliselt huvitav ja pisut ebarootsilik linn, mis püüdleb kergelt Saksa linnade ja lõunamaade välimuse poole. Linn  on väga roheline (taimed mitte tuuleenergia) ja paljud vanalinna tänavatel asuvad majad on dekoreeritud suurte kibuvitstapõõsaste ja võimsate tokkroosidega. Hakkas juba pisut kahjugi, et sellest linnast edasi  minna tuleb.  Mul on väga hea meel, et mul leidub tuttavaid nii paljudes linnades, kes on lahkelt nõus öömaja pakkuma. Veel kord suur aitäh Siretile. 

Võimas ja kallis (rahaliselt) sild ja tunnel ning ma olingi Københavnis (Kopenhagen muidugi), kust edasi ootas veel kaks sama võimsat, ent õnneks rahaliselt odavamat silda ja üks saar, ning taas tekkis ühendus mandrieuroopaga Jüüti poolsaarel. Taani on väga madal maa, kus ei ole mägesid, või vähemalt nii olen ma Taanit ette kujutanud ent ometigi õnnestus mul elama kolida just Taani mägedesse. Aarhus asub mägisemal alal, muidugi Taani mõistes mägisemal - tegelikult oleks nagu Haanja kõrgustikule sattunud, ainult et künkad on  pisut kõrgemad. Aarhus on ehk Tallinnast veidi suurem sadamalinn, mille arhitektuur  esindab täielikult Jüüti poolsaarele ja Taanile omast  arhitektuuri. Punastest tellistest massiivsed ent ometigi madalad, suhteliselt väikeste akendega majad ning selles linnas ei pürgi praktiliselt keegi kõrgustesse, nii  et kõige kõrgem torn kuulub vist kas sadama kraanale või Toomkirikule. Sadam on siin muide võimas, hõlmates pea 1/10 linnast. Linn ise on aga armas, eriti vanalinn, millest läbi jookseb väike kanal ning linn ise on täis rahvast ja elu nagu suurlinnad. 

Öömaja enne oma ühikasse sissekolimist õnnestus mul leida ühe väga lahke poliitikateadlasest Taani tüdruku Kareni juures, kelle leidsin internetist rahvusvaheliste tudengite portaalist. Vahel võib ka õnne olla, kuna too  tüdruk elab vaid 10 min kaugusel ülikoolist ja lubab mul terve nädala enda juures ööbida, kuni saan kätte oma ühikavõtmed. 

Ülikoolil on siin oma campuse ala, ehk kõik hooned on ühes kohas koos ja ei ole vaja kuhugile teise linnaotsa ronida nagu seda Tartus nii mõnigi kord ette võtta tuli. Administratiivasjad muidugi ei kulge nii roosiliselt nagu ühelt põhjamaa heaoluriigilt võiks loota, kuna siiani ei ole me kätte saanud tudengikaarte ja nende kõige tähtsama asja CPR numbri kättesaamine venib ka pikalt. CPR number või CPR kaart on Taanis hädavajalikud, kuna vaid sellega saab laenutada raamatuid raamatukogust, kasutada spordisaale või nagu osad tudengid teavad rääkida, siis läheb CPR kaarti vaja ka poest filmi laenutamiseks. See on midagi  sarnast siis siin meie ID kaardile, mis lihtsalt peab olemas olema, kuid mille mina saan alles kuu aja pärast. Kuna kõik sõltub  CPR numbrist, siis on meil  ajutine CPR number, mis aga kahjuks ei täida kõiki ülesandaeid ja ausalt öeldes ei saa siin ei ülikool ega keegi väga täpselt aru, mida see ajutine CPR number siis õigupoolest teha lubab. Kerge segadus Belgia moodi võiks selle kõige peale öelda. Hetkel tunduvad Taanlased ka kehvade organisaatoritena, kuna CPRi numbri taotluse esitamiseks suutsid nad panna kõik tudengid ühel päeval ootama ühte järjekorda, et rääkida kaks sõna linnavalitsuse esindajatega, anda ära dokumendid ja panna õigesse kohta allkiri. Mina ootasin järjekorras näiteks 3 tundi, ent mõni õnnetum tudeng ootas ka 4. 

Aarhusi linn otsustas tervitada oma uusi ja tagasipöörduvaid tudengeid suure koolialguse peoga Tivolis, mis muidugi oli tasuta - atraktsioonid küll mitte, aga nad olid Tivolisse üles pannud lava bändidega ning ka atraktsioonide pileti võis päris odavalt saada. Öösel bussiga koju minnes kohtasin kolme tudengit Gröönimaalt, kes selgitasid mulle veidi Taani ja Gröönimaa suhteid. See et Gröönimaa kuulub Taani alla ei  tule vist kellelegi üllatusena,  kuid 1979 said nad oma kohaliku valitsuse ja 2008. aastast alates saab Gröönimaa kohalik valitsus järkjärguliselt rohkem vabadust Taani valitsusest seda näiteks välissuhete ja julgeoleku  vallas ning sellega koos väheneb ka Taani toetus Gröönimaa majandusele. Kuidas see kõik aga tudengitesse puutub? Gröönimaa tudengid nimelt räägivad oma kohalikku keelt ja Taani keelt ning Taani valitsus väljastab neile rohkelt stipendiume, et nad tuleksid Taani õppima. Nii on ka meie kursusel üks poiss Gröönimaalt ja mina olen oma elus kohanud kedagi, kes on sellelt jäiselt saarelt pärit. 

Professorid tunduvad huvitavad ja loengud ise tõotavad ka põnevad tulla, nii et seda osa ma ootan huviga ja hoolimata kohutavast administratiivkatastroofist olen ma siiani ikkagi oma ülikoolivalikuga rahul. Ma olen kohanud oma klassikaaslasi ja nad kõik on väga huvitavate taustadega inimesed erinevatest riikidest, kellel kõigil on üks ühine joon - nad kõik on teinud kas praktikat, tööd või erasmuse programmi kusagil välisriigis. Mõni lausa Aafrika südames ja suur osa on nagu minagi teinud lausa kaks üliõpilasvahetusprogrammi. Ma olen siis jõudnud vist täiesti omasuguste inimeste hulka, või vähemalt sarnaste püüdlustega inimeste hulka. 

Täna oli ka minu esimene Taani keele tund - Taani keel on päris keeruline, kõlab omapäraselt nagu räägiks kartul suus, nagu nad ise öelda tavatsevad. Nüüd tuleb ka see keel selgeks saada, hetkel käin ma poodides ja tänavatel või ametiasutustes ringi veel nagu võõramaalane, kasutan vaid inglise keelt, kuid õige pea püüan praktikasse panna oma Taani keele oskused ning aasta pärast loodan juba ilusasti keelest aru saada. 

Tänaseks ma lõpetan,  järgmist postitust tuleb tõenäoliselt kauem oodata, sest head ajad internetiühendusega saavad mõne päeva pärast läbi ja siis ma ei tea, millal jälle blogima pääsen. 

Seniks mu kallid lugejad, nautige sügist - sügis siin on muide heitlik, mõned päevad sajab, mõned on soojad ent päeva jooksul  võib olla soe, nii et tahaks T särki kanda, kuid siis järsku on nii külm, et sooviks sügismantli selga panna. Ilma mantlita seega välja minna ei tasu, eriti kui jääd kauemaks välja. Taanikeele õppejõud rääkis meile täna Taani sügisest, et meil on 5 sügiskuud- september, oktoober, november, november, november ja siis lõpuks tuleb detsember, pime sügis pidi pikalt venima. Ent teie nautige sügist ja püsige ikka lainel!