Taani resident

Kallid lugejad alates eilses sai minust ametlikult Taani resident. Selleks, et õppida ja elada Taanis rohkem kui kuu aega on tarvis elamisluba ja Taani ID kaarti, elamisluba on mul nüüd olemas, aga ID kaarti saab veel  nädalakese oodata. Peale Prantsusmaad arvasin,  et olen näinud juba ülimat admisnistratiivsektori aeglust, aga ei Taani suudab sellel alal Prantsusmaale päris head konkurentsi pakkuda, kuna me pole endiselt veel kätte saanud oma tudengikaarte, mis oleksid pidanud olema valmis kaks nädalat tagasi. 

Aga räägime veel  veidi bussidest ja jalgratastest - kui ma esimest korda oma uue kodu juurest bussiga linna sõita üritasin, siis kõigepealt jäin ma esimesest bussist lihtsalt maha ja mitte selle pärast, et ma oleks bussijaama liiga hilja jõudnud, üldsegi mitte, ma seisin seal ja lihtsalt vaatsin, kudas pooltühi buss minust mööda sõidab. Mõtlesin, et hea küll, ootan siis ära teise bussi. Teise bussi saabumise ajaks tuli bussijaama veel kaks inimest ning selle asemel, et seista bussijaama märgi all, läksid nemad hoopis nii 50 meetrit märgist eemale, sinna, kus lõpeb bussijaama sissesõidutasku. Sel korral peatus buss ja me saime linna sõita - tuleb välja,  et siin tuleb bussijuhile korralikult märku anda, et sa just tema bussi ootad ja mitte bussijaamas niisama ei logele. Ja muide, kuna Taani on riik, kus võrdsusest päris palju lugu peetakse, siis on viisakas lasta need inimesed, kes bussijaamas enne sind ootasid ka esimesena bussi peale, isegi siis kui sajab vihma ja sa oled bussi uksele lähemal. Ja nüüd jalgratastest,  sest neid on siin lihtsalt nii palju - jalgrattaga sõidavad nii tudengid kui ka ülikondades/kostüümides kontoritöölised ja nad suudavad sõita iga ilmaga, ka siis kui sajab tugevalt vihma. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis taanlastel on linnas autotee ääres jalgrattatee ja selle kõrval kõnnitee ja nii igal tänaval ja muide mopeed võib ka sõita jalgrattateel. Kui autoga sõites tundusid jalgrattad pisut häirivad, siis sellise liikuskultuuriga mitte harjunud jalakäijale on jalgrattad päris ohtlikud. Näiteks kui sa astud bussist välja, siis pead kohe ületama jalgrattatee, aga enne tuleb hoolikalt vaadata paremale ja vasakule, sest ega jalgratturid ju ometi enne bussipeatust hoogu maha ei võta, tuiskavad täiel kiirusel  oma teel sust mööda nii,  et hoolimatu samm jalgrattateele võib halvasti lõppeda. Selle nädala alguses juhtus taoline õnnetus ühe mu tuttava Rumeenia tüdrukuga, kes loengusse kiirustades vaatas küll  et autotee on tühi, aga ei märganud seljatagant kiiresti lähenevat jalgratast ja astus viimasele lihtsalt ette - tüdruk lõpetas peatraumaga kiirabis. Taanlased ise on sellise liiklusega harjunud ja seetõttu ka jalgratturid lihtsalt kihutavad mööda neile määratud teed, kartmata, et mõni jalakäija neile ette astuda võib - vot selline jalgrattadžungel on Aarhusi  linn. 

Veel tahaksin ma teile jutustada oma uuest kodust. Nagu juba eelmises postituses mainitud, siis korterid ja ühikatoad üüritakse tavaliselt ilma mööblita, sest siin on inimestele oma kodu ja eriti ise enda sisustatud kodu äärmiselt tähtis, seetõttu kolitakse välja alati koos oma mööbliga. Üks taanlane ütritas mulle selgitada, et ei ole tähtis, mis firma riideid sa kannad ja samuti ei ole tähtis kui uhke autoga sa sõidad, taanlased panevad enamuse oma rahast hoopis oma kodu sisustamise alla ja siis armastavad külalisi kutsuda. Aga tagasi minu kodu juurde - niisiis selle nädala alguses oli mul toas vaid madrats põrandal ja kapp  seinas. Nagu siinne ühikakord nõuab, siis esmaspäeval kohtusin  ma majahoidjaga, kes toa üle vaatas ja kõik kriipsud ja katkised asjad kirja pani,  et mind väljakolimisel nende tekitamises süüdistada ei saaks. Majahoidja selgitas mulle, et ühikas kus ma elan on Taani mõistes üks kõige kehvemaid, renoveerimata nu umbes nagu meil on  Narva 89 ühikas Tartus. Kallid Narva 89 ühika lugejad, kujutage nüüd endale ette vannitoa ja korralikult kappide, külmiku ja päris uue pliidiga sisustatud köögiga ühikatuba, millel on veel plastaknadki eest, siis saate ettekujutuse Taani mõistes renoveerimata kehvast ühikast. Narva 89 ühikatoa vahetaks iga kell selle vastu välja. Mu majahoidja imestas, et ma polnud veel käinud endale mööblit ostmas (taanlastele on kodu sisustamine tähtis) ja seletas allahindlustest Ikeas ja kasutatud asjade turust. Kui ta oli jutu ühika kehvast seisukorrast lõpetanud, selgitasin  talle ka, et Eestis me ei loeks seda üldse kehvaks ühikatoaks. Siis tuli vastuseks " Aa sa oled pärit Eestist, Idast..." ja siis hakkas ta kohe pakkuma, et tegelikult on meil  maja all kuuris ladu teiste tudengite poolt ära visatud mööbliga, et kui ma tahan, võin sealt endale midagi valida. Nüüd on mul toas korralik väike kirjutuslaud ja öökapp sahtlitega ja muidugi ka tool, millel  istuda. Lisaks otsis ta mulle veel lambipirni ja dušikardina. Tundub,  et majahoidjal hakkas kahju vaesest Ida-Euroopa tudengist, kes suure tõenäosusega ei saa endale väga midagi lubada ja muidugi see, et ma Eesti ühikate olukorra üle kurtsin, ainult kinnitas majahoidja kahtlusi,  et Eesti on vähearenenud Ida-Euroopa riik, kus elamistingimused on äärmiselt kehvad. Ma väga ei  usu, et minu edasine jutt sellest, et Eestis tegelikult on  ka päris normaalseid ühikaid ja päris normaalsed elamistingimused teda enam ümber veenda suutis. Positiivne on ikkagi see, et ka minul on nüüd elamine sisustatud ja mina olen oma uue mööbliga täitsa rahul, mis sellest,  et kunagi kuulusid need asjad teistele tudengitele - ma ei kutsu seda mitte idaeurooplaste mentaliteediks, vaid üldiseks tudengi mõtlemisviisiks, läbi tuleb ajada odavalt! 

Viimaks jutustaks teile ka veidi Aarhusi tudengielust. Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis paljud tudengid on endiselt oma alalise elamispinnata ja tudengiteorganisatsioonid on õnnetumatele välja jaganud telke, et oleks vähemalt katuski pea kohal. Teisipäeval lugesin Kopenhagen Postist (Taani inglise keelne ajaleht), et Taanis on kokku enam kui 400 tudengit, kel veel puudub alaline elamispind ning et tudengid korraldasid probleemi avalikkuse ette toomiseks demonstratsiooni, mille käigus osa tudengeid rullis Kopenhageni linnapea kontori ukse taga lahti oma magamiskotid ja veetis öö seal. Linnapea reaktsiooni kohta kahjuks uudised puuduvad, aga see ei ole lihtsalt selle aasta probleem, vaid ka eelmistel aastatel on olnud probleemi tudengite majutamisega. Taani on ühelt poolt kui heaoluriik,  aga tundub,  et tudengite heaolu ei ole alati esmatähtis. Siin  võiks mõelda ühe taanlasest tuttava tudengi sõnadele, et immigrantidele leitakse küll katus kohe pea kohale, aga tudengitele ei mõtle keegi. Riik ei pane tähele, et ka siin on olemas pinnas millelegi sellisele, mis juhtus eelmisel aastal Norras. Aga tudengielus on siin ka positiivseid sündmusi, mis aitavad mõnel ehk elukoha probleemid mõneks ajaks unustada - nimelt toimus eile suur nn "Reede pubi" nimeline üritus, kus ülikooli campuse ala muutus üheks õhtuks tõeliseks peopaigaks, kus oli üles pandud vähemalt kolm lava esinejatele. Kujutage ette, et Lätis toimuv Positivus festival kolis üheks päevaks ülikooli campusesse ja te saate aru, kui suure peoga oli tegemist. Koos muusikaga kolisid ülikooliterritooriumile muidugi ka õlletelgid  - see pidu andis silmad ette nii mõnelegi  Ameerika filmidest nähtud tudengipidudele. Purjus tudengid, bändid ja sportmängud, millest osavõtjad olid tihti koomiliselt kostümeeritud ja muidugi kestis pidu terve öö, kahju ainult et vahepeal sadas ka vihma. 

Aga kallid lugejad, sellega ma tänaseks lõpetan, soovin teile kauneid sügisilmu ja püsige ikka lainel.