Tudengielu

Kallis lugejaskond, ei ole tarvis muretseda ma ei ole blogipidamisest loobunud, lihtsalt viimased nädalad on möödunud väga kiiresti ja pole olnud aega blogi ridu täiendada. Magistriprogramm on piisavalt tihe ja kogu aeg on tarvis kirjutada esseesid teha presentatsioone ja lugemismaterjale kuhjub iga päevaga juurde, ent samas on programm siiski äärmiselt huvitav. Nüüd 1,5 kuu möödudes võin öelda, et olen oma valikuga rahul - programm on huvitav, professorid on äärmiselt abivalmid ning kursusekaaslased on ka kõik toredad. Õppejõudude koha pealt tuleb mainida, et vähemalt Aarhusi Ülikoolis on kombeks õppejõudude poole pöördudes kasutada nende eesnime, ning ka nemad kasutavad tudengite poole pöördudes eesnimesid. Mulle tundub veel siiani kummaline alustada e-mali õppejõule sõnadega "Tere Manuela", aga taanlaste jaoks on see täiesti normaalne. Taani tudengitel on ka teistsugune õppimisstiil, kui Tartu ülikooli raamatukogu tundub semestri alguses pisut mahajäetud kohana, kus vaid mõni aktivist raamatuid uurib, siis Aarhusi Ülikooli raamatukogu on rahvast täis iga päev, ka laupäeviti,  nii et on keeruline endale istekohta leida. Kuni raamatukogu  sulgemiseni kell 18.00 õhtul käib korralik õppimine, lugemine ja  tundideks ette valmistamine. Raamatukogus võib ka leida lamamistoolid ja need võrkkiige moodi toolid, mis kinnitatakse kahe võltspalmi vahele, ning mille peal võib tihti näha tudengeid tegemas pooletunnist lõunauinakut. Raamatukogus on ka puhkeruum teleka, playstationi  arvutimängude ja lauajalkaga, ning alumisel korrusel saab kohvikus süüa - raamatukogus võib lausa elada. 

Aga nüüd tuleb see sektsioon, kus ma kurdan Aarhusi Ülikooli administratiivaegluse üle. Aarhusi linnavalitsus on administratiivasjades kiirem kui Ülikool, sest kahe nädala eest õnnestus mul ka kätte saada oma CPR number ja nüüd teab taani politsei ja kogu ametnikkond ametlikult, et ma elan selles riigis,  aga kahe nädala eest hakkas ka kehtima mu taani tervisekindlustus, nüüd olen ma ametlikult Taani resident. Aga nüüd tumedama poole juurde, peale 1,5 kuust ootamist ja konstantset e-mailide saatmist ei ole mul  endiselt tudengikaarti. Mõned tudengid on meie kursuselt selle juba kätte saanud, aga lisaks mulle on sama probleemiga kimbus veel vähemalt 15 meie kursakaaslast. Ma poleks iial uskunud, et ma seda kunagi  välja ütlen,  aga Aarhusi Ülikooli administratiivüksused töötavad hullemini kui Belgia postiteenus, kuni siiamaani  pole ma veel leidnud võrdset Belgia postiteenusele,  mis mind mööda erinevaid postkontoreid jooksutas ja polnud võimeline mulle pakki  kätte andma, aga Aarhusi ülikooli administratsioon suudab  siiski  esikoha üle trumbata. Kõigepealt pöördun ma Välisüliõpilastalitluse poole probleemiga et "vabandage, aga kuu aega on juba möödas ja ma ei ole veel oma tudengikaarti  kätte saanud",  saan selgituseks et "saatke kiri oma foto ja CPR numbriga x e-mailile", lähen koju ja toimin nagu paluti ja õige pea saan vastuse x e-maili adressaadilt, "vabandage, aga meie ei ole see üksus, kes tudengikaartidega tegeleb, palun saatke sama kiri hoopis y e-maili aadressile" ja otse loomulikult tuleb ka sealt täpselt samasugune vastus, ning tänaseks olen ma sama kirja saatnud edasi täpselt 8le erinevale e-maili aadressile, kust saan vastuseks järgmise aadressi kuhu sama kiri saata. Lootus tudengikaarti  kätte saada tundub iga nädalaga aina kaugenevat ja kaugenevat ja minu motivatsioon järgmist e-maili komposeerida aina kahaneb ja kahaneb. Suure tõenäosusega jatkub sama rubriik ka järgmises postituses. 

Nüüd aga pean teid paluma ära unustada kõik mis ma ülevalpool just kirjutasin,  sest Aarhusi  Ülikoolis on tegelikult väga tore õppida ja ma soovitan kõigile oma lugejatele Taanit võimaliku magistri- või bakalaureuseprogrammi  sihtkohana. Tehtud, kohustuslik reklaamlause on öeldud - täpselt kahe nädala eest ühinesin ma tudengiorganisatsiooniga Youth Goodwill Ambassadors eesti keeles Hea Tahte Saadikud, mis tähendab,  et kõigil  nn. saadikutel on kohustus oma kodukohas ja mujal teha reklaami Taani ülikoolidele, jagada infot Taanis õppimise ja ülikoolide kohta ja alati vastata küsimustele, mis puudutavad Taani tudengielu  ja õppimisvõimalusi. Nii et kui teil, kallid lugejad, peaks tekkima ülalpool nimetatud küsimusi, siis postitage aga siia ja minu ülesanne on neile vastata. Programm on aga ka kasulik neile tudengitele, kes sellega tegelevad, sest kogu programmi vältel toimub põnevaid üritusi mille jooksul tudengid külastavad Taani  firmasid ja haridus- ning kultuurielu tegelasi, ning neile korraldatakse õpitubasid avaliku esinemise ja kõnepidamise teemadel. Iagl  juhul  tundus see põneva võimalusena midagi  rutiinse tudengielu kõrvalt teha ja nii otsustasin ma antud programmiga ühineda, lisaks mulle on selles programmis veel kaks minu kursusekaaslast. 

Kui millestki  väga rääkida ei ole, siis hakatakse ilmast rääkima. Aga tudengielu on siin suhteliselt rutiinne - esmaspäevast reedeni on elu raamatukogus, kus valmistatakse ette esseesid ja presentatsioone, reede õhtu möödub Friday Baris, mis tegelikult nagu ma aru saan, on tudengite jaoks päris tähtis, sest võimaldab lõõgastuda ja laupäev pühapäev mööduvad, kas lugemismaterjali läbi töötades või mõnd pidu külastades, nii et ega siin väga palju huvitavat millestki rääkida polegi. Ilmad on  aga endiselt tuulised ja vihmased, kuigi vahele on ka paremaid päevi, kus ei saja, aga tuul  tundub mulle kohati tugevam kui  Eestis. Sügis on siin  oma haripunktis, puudel on lehed värvikirevad ja igal vihmavabal hommikul bussiga kooli  sõites avaneb bussiaknast kaunis vaade värvikirevale kuplilisele fjordile mere ääres. Päevad lähevad muidugi kiiresti lühemaks ja lühemaks ning pimedus saabub juba poole seitsme paiku. Üks hispaania tudeng, kes on  siin juba teist aastat kirjeldas, et kui ta esimest korda nägi päevasid lühenemas, siis tal tekkis hirm, et ühel päeval saab päevavalgus päris otsa. Taanlaste endi jaoks aga pole ilmal veel viga midagi, ja neile ei tundu väljas ka külm olema, sest kui mina tõmban õues liikudes mantihõlmasid koomale, siis suur osa taanlasi pole veel mantlit kapist väljagi võtnud ja usub  endiselt,  et jakikesest piisab küll ning neile tundub pisut naljakas, et  tudeng, kes tuleb põhjapoolt kui Taani, leiab,  et siin on külm. Muidugi meie Gröönimaa tudeng on ilma suhtes hoopis teisest liigast, tema jaoks on väljas hetkel lihtsalt halb Gröönimaa suvi. 

Viimaks tahaksin pühendada mõned blogiread tänamaks oma vanemaid ja vanaema, et nad otsustasid pika reisi ette võtta ja mulle Taanimaale külla tulla - nii sain ma vahva nädalavahetuse Kopenhaagenis väikest merineitsit imetledes, Hillerødi Frederiksborgi lossi külastades, mis muide on Skandinaavimaade suurim renessansiajastu loss, mille ehitamist alustati 1560ndail ja mis sai valmis kuningas Kristian IV ajal 1620 aastal ning mis täitis peamiselt kuninga suveresidentsi ülesannet, viimaks külastasime ka Kriidikaljusid Mønsi saarel. Teades,  et Taani on väga madal maa ei oskaks aimatagi, et ühel väikesel saarel Kopenhageni külje all võiks olla kriidikalju  paljand, mis on vähemalt kaks korda kõrgem kui Türisalu või Panga pank. Ja otse loomulikult sai  sealt kaasa korjata kriiditükikesi, millega võiks tahvile kirjutada ja joonistada. Igal juhul oli mul vahva nädalavaheus muidu rutiinses tudengielus. 

Teile kallid lugejad, soovin värvikirevat sügist ja ärge külmetage ning mis kõige tähtsam püsige ikka lainel!