Julen

Igasuguseid asju on elus ette tulnud ja pikka aega pole see blogi kuhugile arenenud, ent kallid lugejad, kui te veel  olemas olete,  siis mina ka alla ei anna ja panen kirja uued lood. See sissekanne jääb küll pikaks ajaks viimaseks, sest detsember ja jaanuar olen ma jälle kodumail ja võin jutte Taani elust ka ilma arvuti vahenduseta pajatada. 

Julen tähendab Taani keeles jõulusid ning jõulud ongi siin peaaegu käes. Kogu linn on jõuluehteis ja viimaks sai ka raekoja hoone ette üles jõulukuusk. Jõulud Taanis ei erine Eesti jõuludest pea üldse, traditsiooniks on jõuluõhtusöök ja Jõuluvana tuleb endiselt Soomest põhjapõtrade saatel saaniga ja toob endaga kaasa kogu selle kommertsliku tralli, mida Eestiski näha võib. Ma ei kujuta ette kui paljud kurused ülikoolis peavad jõuluõhtusööki oma kursusekaaslastega, kuna ma ise Tartus olles tegelikult ei kuulunud ühegi kursuse hulka, ent siin on  see äärmiselt populaarne. Või vähemasti  Aarhusi  ülikoolis on see äärmiselt populaarne ning nii siis peame korraldame ka meie oma jõuluõhtusöömingu, ent sellest tuleb vast  juttu mõnes teises sissekandes.  Peale kursakaaslaste jõulupidu armastavad siin jõuluõhtusööma korraldada ka kõikvõimalikud organisatsioonid, nii et  kui  kuulud näiteks nelja organisatsiooni, võib juhtuda,  et jõuluõhtusööke tuleb terve nädal pidada. 

Oma eelnevates blogides olen ma püüdnud selgitada taanlaste lipuarmastust ning kavatsen selle rubriigiga ka nüüd edasi minna. Ka jõulude ajal on Taani lipul  tähtis koht, kuna lipul on lisaks riigisümboli täitmisele ka teine roll - lipp  käib kokku pidustustega, kui tegemist  on  mõne püha või  rõõmsa sündmusega, mida soovitakse tähistada, on  lipp alati  väljas. Taanlased armastavad oma lippu aga muidugi  tõsiselt igale poole riputada, nimelt kui tähistatakse suuri allahindluseid poes, on  täiesti normaalne kogu pood üle külvata väikeste Taani  lipukestega. Aga naaskem tagasi  jõulude juurde, siis arvake ära, mida taanlased armastavad oma jõulukuuse otsa riputada? Just nimelt, jõulukuuse otsast võib leida väikeseid lipukesi, muidugi Taani  lipukesi. Lisaks võib ka poodidest leida lipuga jõuluehteid. 

Täna avastasin  ma Aarhusi linnas paiga, kus ma veel käinud ei ole ja mis ühe mu taanlasest tuttava sõnul on tegelikult Aarhusi peamiseks turismiatraktsiooniks. Nimelt on  kohe vanalinna külje all, keset linna suur vabaõhumuuseum, kus on taastatud linna endine väljanägemine 16.sajandist kuni tänapäevani. Endal oli  pisut häbigi,  et ma sellest varem midagi  ei teadnud,  aga taanlased selgitasid,  et nemad soovitavad sinna just pigem jõulude paiku minna, kuna siis üritatakse vabaõhumuuseumis kajastada tolleaegseid jõulutraditsioone. Nii ma siis käisingi täna vabaõhumuuseumit avastamas. See on tõsiselt koht, kuhu tasub minna, eriti siis kui on soovi  tutvuda 16 sajandi linnaarhitektuuriga, mil vahvärkehitised olid äärmiselt populaarsed, tekib tunne, nagu oleksid sisse astunud mõnda vaesesse ja pisut kannatada saanud Austria või Saksamaa külla. Tänapäeval on Aarhusis vahvärkehitusstiil  asendunud punaste või kollaste tellismajadega. Pealegi on ka muuseum  ise äärmiselt põnev, kus võib uurida vesiveski töötamispõhimõtteid, või külastada kübarameistri töökoda. Kel jalad väsinud, võib mööda vabaõhumuuseumi linnatänavaid hoopis hobukaarikuga sõita,  ent majamuuseumitest välja astudes tuleb olla ettevaatlik,  et ei astuks otse hobuse ette, kõik ongi nii nagu  17.-18. sajandil. Muidugi kogu linnakese kommertslik külg on ka tugevalt esindatud, kuna igas majamuuseumis  võib midagi osta - kübarameistri käest saab kübara, sigarirullija juurest sigari ja lihuniku juurest lihatooteid. Siiski on  see koht, mida ma soovitan oma lugejatel külastada. 

Viimaks tuleks ka veel ilmast rääkida. Detsembris on siin  täitsa tavaline, et mingil määral tuleb maha ka lund. Eile oli siin korralik  5-10 sentimeetrine lumi, mis on maas püsinud juba nädala,  täna on kahjuks aga lörts ja kõigi eelduste kohaselt on homme must maa. Kõige hullem on aga siiski tuul, mis teeb ilma veelgi külmemaks, see tuul nagu suudaks läbi puhuda kõigist su riietest. Mõned päevad tagasi pidin ma tunnistama oma taanlastest sõpradele, et -5 kraadi ja selline jube tuul on tegelikult kõige külmem ilm, mida ma oma elus üldse olen kogenud. Meie -30 kraadi on ka talutavam kui see -5 tugeva meretuulega. Taanlased vaid naersid ja selgitasid, et jaanuar ja veebruar on hullemad ja mul on juba präegu tunne, et olen põhjanabale kolinud. 

Aga präeguseks siis ongi kõik, soovin teile kõigile kaunist kolmandat adventi ja püsige endiselt sel heitlikul lainel.