Kallid blogihuvilised, kes te veel jaksate seda kaootiliselt kulgevat blogi jälgida, lihavõtted on ammu möödas ja ma pole ikka veel blogi täiendanud! Milline pettumus, kuid oma õigustuseks võin öelda vaid, et olin lihavõttepühade ajal hoopis kodus mune värvimas. Taanis kestavad ju lihavõtted palju kauem kui meil Eestis, nii et mul õnnestus pea nädal kodus veeta. Taanis on lihavõtte-esmaspäev või lihavõttepühade teine püha - kuna ma pole kirikupühadega just kõige paremini kursis ja kuna me seda Eestis ei tähista, siis ma ei oska ka antud püha kuidagi teistmoodi nimetada - samuti punane päev, mil ametiasutused ja enamus poode jäävad suletuks. Lisaks on lihavõttepühade aegu ka ülikoolis nädalane paus, ainult et meie õppeala administratsioon suutis seegi kord näidata organiseerimatuse tipptaset ja ei suutnud kõikide loengute puhkepausi ühe nädala sisse paigutada ning seetõttu ei olnud minu kevadine paus just täielikult nädala pikkune.
Hoolimata sellest, et ma lihavõttepühi Taanis ei veetnud, otsustasin ikkagi veidi lähemalt uurida nende pühade kohta. Mida siis teevad taanlased lihavõttepühade aegu? Mune nad ei värvi, sest neid saab ka värvitud kujul poest osta, või vähemalt minu kursusekaaslastest taanlased ei värvi mune, kogu Taani rahva nimel ma siin rääkida siiski ei saa. Lihavõttepühad tunduvad olevat kõige huvitavamad just laste jaoks, sest neile korraldatakse Ameerika stiilis peidetud värviliste šokolaadimunade otsimismänge - taas kord võivad pühapäeva hommikul koguneda pered kellegi poole ja korraldada koos vahva ürituse lastele. Minu kursusekaaslastest enamus väitis, et nad lähevad lihavõttepühade ajal oma perele külla, tavaliselt vähemalt pühapäeval, sest siis toimub ühine õhtusöök, mängud lastele või lihtsalt suguvõsa koosviibimine. Lihavõttepühade ajal õitseb jõudsalt ka kapitalism, ning poed on lihavõtteteemalist kaupa kuhjaga täis, sest taanlastele on tähtsad nende kodud, mis tuleb pühade puhul kenasti tibukeste ja värviliste munadega dekoreerida, samuti on tähtis kellelegi külla minnes kaasa võtta suur värvilisse pakendisse mässitud šokolaadimuna ning lisaks tuleb ju ka lastele munadejahi jaoks kuhjaga väikesi värvilisi šokolaadimune varuda. Üldiselt ega Taani lihavõtte pühad palju Eesti omadest ei erinegi, kirikus käib sel perioodil ikkagi vaid tõsiusklik osa rahvast ja seegi pole väga suur.
Enne lihavõttepühi oli ju ometi ka naistepäev ning ma usun, et minu naislugejad ei andesta mulle, kui ma antud tähtpäeva kas või mõne sõnagagi ei maini. Taani poliitikas - nii sisepoliitikas kui ka välispoliitikas on naiste õiguste teema äärmiselt tähtsal kohal, kuna riik on endast kujundanud soolise võrdõiguslikkuse eest võitleja imidži. Siin on palju erinevaid naisteorganisatsioone, kes võitlevad naiste õiguste eest nii kodumail kui ka väljaspool Taani piire. Emantsipeerunud põhjamaade naise kuvandi kultiveerimine Taani ühiskonda ja rahvusvahelisele areenile on muutnud ka naistepäeva tähendust kogu riigis. Naistepäeva ei tähistata siin kui naistepäeva vaid kui naiste õiguste eest võitlemise päeva, mil naistele lillede toomine võrdub ülima solvangu ja šovinismiga. Sel päeval korraldavad naiste õiguste eest võitlevad organisatsioonid oma kampaaniaid nii koduste kui ka välismaiste probleemide lahendamiseks, korraldatakse ka avalikke loenguid naiste olukorrast Taanis ja mujal maailmas. Mu kursusekaaslane väitis täie tõsidusega, et see on päev mil iga naise kohus on minna barrikaadidele võitlema naiste õiguste eest ning et selles päevas ei saa olla midagi roosat, lillelist või mingeid šokolaadikarpe, sest õige taani naine ei saa ju ometi naeratada ja lilli vastu võtta kui samal ajal naised mujal maailmas kannatavad meeste šovinistliku kohtlemise all. Samas tunnistas ta ka et neil on riigis probleem meestest välistudengitega, kes ei saa aru, et naine saab ise ukse lahti ja oma rasked kohvrid treppidest üles tassitud, kuna viimased kipuvad naisi abistama ja nende vastu viisakad olema ega saa aru järgnevast feministlikust solvangutevalangust. Nii ma siis sel päeval ühtki lilleõit kellegi käest ei saanud ning ausalt öeldes tundus see veidi nukker ning pani mõtlema, kas feministid oma nõudmistes ehk liiga pimedateks fanaatikuteks ei muutu, kes igas olukorras vaid šovinistlikke motiive näevad.
Viimaks tahaks veel kallitele Eesti lugejatele, kes te veel endiselt talverõõmusid naudite mainida, et selle nädala alguses nägin ma esimest liblikat, viimase nädala on siin paistnud päike ja temperatuur on valdavalt ikka pluss-poolel püsinud ning lumi on ka kadunud, krookused, sinililled ja siniliiliad on täies õites ja lumikellukesed hakkavad juba vaikselt närtsima. Lisaks on kevad ka paljud taanlased talveunest üles äratanud, kuna tänavakohvikute terassid on täitunud inimestega ning eile öösel kusagil 3 paiku helises mu uksekell, ukse tagant leidsin ma kaks oma naabrit, keda mul pole veel kunagi näha õnnestunud ja kelle olemasolus ma juba kahtlema olin jõudnud hakata. Ega naabritel muud suurt öelda olnudki, kui et nad on minu naabrid ja nad olla eile viimaks selle peale tulnud et tahavad end mulle tutvustada, ehk siis sain teada nende nimed ja juba nad olidki kadunud. Selle väikese seigaga ma selleks korraks ka lõpetan, kuid teie mu kallid lugejad püsige endiselt sel korrapäratul lainel ja pange vahtrad jooksma, küll siis ka kevad kiiremini tuleb!
